Ettevaatust! Segane jutt! Lugeda omal vastutusel! Komplikatsioonide tekkimisel pöörduda arsti või veterinaari poole.

Õhh, tervelt kahe nädala pärast istun lennukisse (no ok, tegelt vahepeal istun ka, aga see ei ole nii tore üritus) ja sõidan sooja päikest otsima kaasas hea sõber, armsam ja kamraad. Ei, neid ei ole kolm:) Nagu Janice laulab: "one good man ain't much, only everything";)

Aga enne on vaja loomalikult, veel hullupööra rabada. Milleks küsite? Ei tea isegi. Raha selle eest suurt ei maksta. Seda võiks ju isegi tavapäraseks virinaks nimetada, aga sain teada, et täna selle töö jaoks ei ole võimalik inimest leida. Vähemasti mitte selle palgaga. No ja mida mina siis nõnda raban? Kipun üha enam arvama, et tuleb talitada uus-sõna järgi. Et kuidas palk, nõnda töö. Et ma meelt ei heidaks anti mulle mälestuseks tubli töö-aasta eest kivi ja soe käepigistus. Et raba edasi, neeger! Või peenemalt väljendudes "dance, monkey, dance!". Selline asi tekitab igasugu mõtteid. Ent nagu ikka, kui hakkad plaane pidama, astub elu vahele ja mürts! tuleb kõik ümber teha. Aga ma usun, et asjad lähevad vaid paremuse poole. Isegi kui Kreekas tuleb kodusõda või PIHIKud* (või osa neist) eurolandist välja astuvad.

Hiljuti käisin naistega Jakuudi lauljatari kuulamas. Nimeks tal Tsõskõõrai. Huvitav, ent ootused olid ilmselt teised. Natuke butafooriat ja natuke tulesid ja vilesid. Näidismeditatsioon vmt. Aga noh, huvitav igal juhul (osa laule olid küll vägagi mõjusad, vaatamata sellele, et keelest ei saanud halligi aru). Peale seda sai naistega natuke maailma üle aru peetud. Üks huvitav mõte jäi minu peakollu aga kõlisema. Nimelt. Inimesed kaotavad vananedes soovi maailma muuta. Või üleüldse midagi korda saata. Hiljem asendub see teha-tahtmise-soov vaid sooviga kolde ees sukka kududa või õlut/veini libistades raamatut lugeda. Ehk selline mugavustsoon - milleks võimelda, sest niikuinii ei muutu suurt midagi. Näide sellest: tööle asub just ülikooli lõptanud noor. Istub kaua tööl, mõtleb välja uusi lahendusi ja on igati muster-töömesilane ja rohkemgi veel. Iga kapitalisti unistus. Vanem kolleeg lahkub täpselt tööpäeva lõpus ning juba kolmapäeval asub unelema nädalavahetusest, mil saaks a) korilusega tegeleda b) kodutöid teha/remontida c) mõnusasti vedeledes raamatut lugeda või mittemidagiteha. Vanem kolleeg on kõik selle, mida noor kolleeg teeb, juba üle elanud ja vaatab emaliku hellusega noore rabamist pealt, leebelt naeratades.

Ja kui te tahate endale usinat, ustavat ja hääd töömesimummu võtke puhta põllekesega noor naine. Kohusetunnet on antud emandatele millegipärast rohkem (nii nüüd süüdistage mind räiges diskrimineerimises:P), ent seegi on tähelepanek viimatistest värbamistest. Meesolevused on kahtlemata küll (enamasti) märksa edevamad ja kipuvad püünele (amet küll nõuab ka), aga kohati kipub sisu nõrgaks jääma. Pole harvad olukorrad, kus härrased täiesti sirge näoga ajavad suust jaburat juttu välja ja hiljem sellele justkui tõele viidates. Ma üleüldse hämmastun ses osas pidevalt. Olen täheldanud, et meeste hulgas on enim neid, kes ei kahtle oma õigsuses ehk siis nad on väga kindlad, et see mida nad teevad või mis asja ajavad ongi absoluutne tõde. Hämmastav enesekindlus!

Aga kokkuvõtvalt. Ma vist olen üleminekueas:D, st. ma tahan veel üht-teist ära teha, aga igatsen ka oma väikekodanlikku pessa ja eelistan pisikesi isiklikke rõõme ühiskonna hüvangule. Noh, enamasti.

Ja tea mis, kevad on käes. Päriselt. Nii tore on hommikul ikkagi valges tööle kablutada. Ja praegu sirab päikeseratas nõnda soojalt ja selgelt. Mmmmmõnus!

* PIHIKud ehk Portugal, Iirima, Hispaania, Itaalia ja Kreeka (PIGIS rahvusvaheliselt;))

Inimloomi on erinevaid....

on huvitavaid ja armsaid ja siis on sellised. Ma olen kohe sõnatu.
Ja hobustest on ka kahju.

Elu igas tükis.... šokolaadis

Šokolaad võib elama hakata. Minu oma hakkas. Pilt siis ühest tahvlist, mis mu kapis oli mõnda aega seisnud. Tähelepanelik lugeja leiab kenad prisked ussikesed lisatud pildilt. See pole mul esimene kord selliseid asju leida. Seega järeldus - mu kapis elavad šokolaadiõgijatest ussid, kes tõsiselt mu magusaisu pärast mures ja püüavad seda kenasti kontrollida.

Õnnestub:)

Märge edaspidiseks: vaata alati, mis pakist välja tuleb. (kuigi jah, ega tibake valku mind tapnud oleks, aga isu ka ei tekita:P, st asiaadini on veel oma maa astuda)

hmmm

Lugesin jälle üht kiidulaulukest preili Kõusaarest. Nojah. On kirjutanud oma lühikese elu jooksul kaks või kolm raamatut. Teinud ühe filmi. Keskmiselt kena naine, üle keskmise ilusate jalgadega. Enamik haipi aga räägib kui intelligentne ja haritud naine tema on. Saab rääkida Paul I-st ja Potjomkinist. Ülejäänud tuntud naistega ei saa (miski tegelane Arteris rääkis nii... ise ajaloolane veel kah). Olgu nii. Võib-olla räägib minus kadedus, ent ma oleks ka andekas, kui mind üleval peetaks. St kui ma ei peaks päevagi tööl käima (neiu Kõusaare CV oli ka ära toodud - ei ühtki palgalist ametit!). Oleks mul vaid aega enese annetega tegeleda! Aga minu varanduslik seis ei võimalda ja uhkus ei luba end ilma tööd tegemata elatada. Niet pean leppima keskmise anderikkuse ja palgatööga. Ja kirjutanud olen oma elu jooksul niigi. Lugejaid kordi vähem kui neiu Kõusaarel. Aga ma ei kirjuta seksikatel teemadel. Peaks ka kirjutama raamatu:) "Kiisud, šampanjer ja romantika".* Vastuseks Tilli-Villu üllitisele. Loeks mõned Cartlandid läbi ja ehk siis suudakski. Cartlandi lugemine on, muidugi, pingutus. Aga ma ohverdaks enese aega rahvaharimise nimel. AbFab pidi millalgi selle üllitise kohta arvamise avaldama. Ootan huviga. Ja ausalt, täitsa tahaks lugeda, aga oma ausalt välja teenit palka ma seks otsatarbeks teps mitte kasutada ei taha. Aga kui keegi tahab nt ajutiselt selle minu käsutusse usaldada, siis oleks igati tore. Saaks sekundeerida AbFab-le;)

Neiu Kõusaare raamatut ei püüagi lugeda. Palun vabandust, aga ei kutsu. See alfaisase, -emase teema hakkab kergelt südant pahaks ajama (noh, mul viimasel ajal ongi enamasti süda paha:P). Me ei ole hundid. Kahjuks või õnneks sigivad meil kõik. Nii alfad, gammad kui beetad. Ja mis kaalutlustel peaks inimesi kategooriatesse jagama? See on nagu teine ja esimene Eesti. Kindlasti on neid Eestisid veel. Igal oma:) St ca milljooon Eestit. Igaüks võiks neid oma suva järgi järjestada, aga, palun, ärge sundige seda peale. Mulle piisab minu Eestist:)

Niih, sain enese meelepaha jälle välja kirjutatud.

* Hiljem üle lugedes tekkis selline idee: siinsed teravkeelsed ja -meelsed naisolevused võiksid üllitada ühe essee nimetet teemal. Saaksime kokku kena esseekogumiku. Hariv ja meelelahutuslik. Kullaauk!

Mure, muretsema, mureneda ...

Ei ole ammu kribanud, aga nüüd tekkis pisuke aeg ja muremõtteid on ka (Sipsik, ma püüan mitte viriseda;)).

Huvitav areng on meil siin ilmas jälle aset leidmas. Nimelt kahtlustan mina juba pikemat aega, et meil on taas kord "vaikiv ajastu". Ehk siis olukord, kus Toompeal toimetavad tegelased arvavad, et amet on eluaegne ning rahva peale võib nö kõrge kaarega ku*ta... Kahju kohe. Esiotsa tundus, et on asjalikud tegelased aga nüüd lubab iga teine minister enesele sõnu, mida üks valitud rahvaasemik lubada ei tohiks. No nt herr Lang ja tema suur soov rahvast harida läbi käskude ja keeldude. Või herr Aaviksoo, kelle mõtted kõrghariduse reformimisel kipuvad hariduse sootuks elitaarseks kaubaks muutma (ei, ma ei ole tasuta kõrghariduse poolt, ent praegune kava on nõnda poolik, et mure süveneb). Või herr Parts, kes ei suuda argumenteeritult vaielda, vaid saadab inimesi soojemasse kohta (vaesed ministeeriumi pressiesindajad;), kes seda saasta, mida ministrike välja ajab, pärast siluma peavad). Ja kõik, kes valitsust kritiseerida julgevad on puuduliku intelligentsuse ja vähese silmaringiga:D. Kipub kuidagi väga tuttavlikuks... (esimese vabariigi ajal oli üpris sarnane olukord). Seda, et meediaväljaanded (kirjutav press, siis) on ühe või teise poliitilise jõu häälekandjaks, ei hakka mainimagi. Kurb on. Ja ma tahan ainult, et Eestis oleks paljudel hea elada (kõigile ei saagi meeldida, jah) ja et Eesti lähitulevikus inimestest tühjaks ei jookseks. Ääremaastumine terendab. Tublit tööd siinjuures teeb aga Arengufond (vaadake nende visioone - erinevaid strateegiaid, milliseks Eesti areng lähitulevikus kujuneb!). Loodetavasti kuulatakse neid ka seal mäe otsas. Õnneks on kriitikat asunud tegema ka tööandjad herr Veskimägiga eesotsas. Aplaus! Äkki jõuab ikka kohale...

Teine asi, mis mind häirib on see lasteaias toimunud õnnetus ja sellele järgnev potjomkinlus. Tallinnas. Üks laps pidi kaotama oma elu, selleks, et saadaks aru, et mänguväljakuid tuleb kontrollida ja vajadusel renoveerida. Minu tagasihoidlik seisukoht on, et sellel redelil ei ole iseenesest häda midagi (mina ja enamik minuealisi on taolistest "surmaredelites" varajases lapseeas oma rõõmu ammutanud), ent kui on puudu osa pulki, siis võib see tõepoolest ohtlik olla. Ei räägi ka sellest, et kasvatajaid ei olnud sel õnnetul momendil lapse läheduses (no kui lapsi on kasvataja kohta ca 18, siis ongi neid kõiki suurel territooriumil väga raske jälgida). Mis mind aga ärritab on see potjomkinlus - kõik redelid saeti maha, õpetaja lasti lahti ja direktor ka. Eestlastele meeldib, kui keegi on süüdi ja seda õnnetut ka karistatakse. Tagajärgedega tegeledes õndsaks ei saa. Soov oleks, et räägitaks ikka põhjustest. Kui raha ei ole, siis ei saa ka neid lasteaedu paremaks/turvalisemaks/ilusamaks teha. Miks raha ei ole? Hea küsimus.... Kui raha ei ole, ei saa palgata ka lasteaiaõpetajaid.... Seda jada võiks lõputult jätkata. Aga mida teha, et raha oleks? Ehk peaks linna finantsdirektor natuke tõsisem tegelane olema? Äkki alustaks vastutuse võtmist sealt? Kala pidavat ikka peast mädanema hakkama...

Nii, nüüd on see siis käes:)

Mul on päris elu ja virtuaalseks ei jää enam aega (ja ausalt, ega tahtmistki...). Ja peatselt saab üks teine unistus ka täidet. Elu läheb vurinal edasi ja kõik on kangesti hästi. Üks hääleke mu peas küll üritab öelda, et nüüd kohe tuleb kuskilt mingi pauk, aga ma sunnin (r**sa) vaikima ja elan rõõmsalt edasi. Vat nii.

Ja kui Sipsik juhtub lugema, siis tema kiusamiseks virisen ka natuke:D Ja siit ta tuleb: magada tahaks rohkem... kohe palju rohkem. Nt paaril ööl nädalas nt 8 tundi. Siis oleks vist puhta paradiis;) SR peab mind niigi vahel 'määramatuks jõuks' - et kui midagi on hull naine pähe võtnud, siis nii see juhtuma ka saab;) Aga isegi force majour tahab vahel tudida... /vigiseb vaikselt

Mdx, kui ma ennist olin üsna skeptiline "Minu ..."-sarja raamatute suhtes, siis Manona Parise "Minu Moskva" oli küll väga lahe raamat. Sain ruttu läbi - elu-olu on seal metropolis kohati nii absurdne, et ilma hjuumurita asja võtta ei saagi ja kogu lugu naelutab raamatu külge. Mõnus ja ladus lugemine. Justin Petrone uskumatud seiklused ugridemaal sai ka läbi loetud. I osa oli täitsa tore. II hakkas kordama. Või olid ootused kõrgele krutitud. Ent tore teada kuidas me teistele paistame. Nii mõnigi kord sai äratundmisrõõmust kõkutet.;)

Pildil elukas Birmast:) Happy sundog is happy;)

Kas ainult kehvadel aegadel armastatakse šarlatane?

Minu viimase aja kogemus on, et ilmselt Eestis armastakse kogu aeg. Eriti kui neil 'välismaa' lõhnad küljes on. Nimelt. Käisime kalli mehega Viru folgil, kus rahva harimiseks ka loengute kuulamise võimalust pakuti. Ja nimelt idamaade filosoofiast., maagiast ja müstikast. Lugemas mees, kes nime järgi itske, mis itske. Nojah. Esmalt tundus kummaline, et misasja teab itske neist asjust. Noh, kobisime kohale. Ja ennäe imet, oligi itske. Ja ega ta teadnudki suurt (ma tean ka rohkem ja valgustatus jäi minust kaugele). Rääkis natuke enesekiitust ja siis jaburat juttu aju kasutamise suurendamisest. Nojah. Ilmselt ma ei ole tüüp, keda skisofreenilised ulmad võluks - on ju selgitatud, et kui inimene kasutab rohkem oma ajust kui 10 % siis ei kipu see ülejäänud aparaat üldse vastu pidama. Aga me kasutame tegelikult kogu oma aju. Ainult mitte korraga. Või tegelikult teame me sellest, mis meie peanupukestes tegelikult toimub üsna vähe... Ikka veel. Aga see selleks.

Ei, ma ei suutnud lõpuni kuulata. Liialt kaine vist. Hah. Ja ma ei ole ka sihtgrupp, keda kiilakas murjan oma tumedate silmadega võluks (come-to-my-shop-most-bjuutiful-wumän:P).
Koju jõudes guugeldasin. Jap. Tükk aega juba Eestis. Harib inimesi erinevatel teemadel alates tantristlikust seksist kuni ingliteni. Laia profiiliga. Ja inimesi jagub. Kohe tõsiusklikke ("see on nii, sest ***** ütles nii!"). :) Noh, lollidelt tulebki raha ära võtta (ja milline hind on neil kursustel! wow!). See pole ju patt - ise annavad. Iseasi, mida nad vastu saavad.

Ehh, ma ei oska elada. Peaks ka kuskile Lätti vm jutlustajaks minema. Elaks enne paar aastat mõnel huvitaval Tai saarel (seal, kus itske pesitses, on väga suur osa lehenätsutajatest trippijatel - eks siis maitse seks ka tiba teisiti:P) ja tuleks siis vestma lugusid paremast tulevikust:) Huvitav, miks mul kõike seda jutustades on silme ees üks teine tegelane, seekord eestlane (nime ei nimeta, aga film 'Müümise kunst' on osaliselt temast)? Hõikaks kohe "ole oma elu peremees!"? Või siis üks teine. See, nüüdselt vist naisteka blogija, endine pornostaar ja p*sse kukkunud kinnisvaraärikas, kes suutis teha koolitus e-mailide saatmisest? (noh, tegelt andekas kah ju).

SR käis küll peale, et me järgmisel päeval taas läheksime itsket kuulama, aga mai võtnud vedu. Tegelikult olin nõus vaid juhul, kui ta vahepeal püsti tõuseb ja kõva häälega "halleluuja", "aamen!" või "biiii hiiild!" karjub ise ekstaatiliselt end võdistades. Huvitav, aga SR polnud nõus. Siis oleks igatahes asi palju paeluvam olnud.

Itskest veel natuke - loomalikult on murjan (noh, itske on ka murjan, mis murjan) endale ka noore blondi eestlanna kosinud ja nüüd plaanivad end edaspidi vaid eestlaste teenimisele pühendada. Halleluuuja! Eestlased on taas päästetud!