üks elamus

Ma pean jagama üht luuletust...

Kas võtan naise kunagi?

Kas saab must korralik mees?
Kas üllatan naaberkorteri tüdrukut, endal velvetülikond seljas, bakalaureusekübara ripatsid silmade ees?
Ei vii ma teda kinno, vaid surnuaiale ta viin
pajatan talle seal õudusjutte
hundihambulistest libavannidest
ja haralistest klarnetitest
siis ihkan ma teda ja suudlen teda ja hellitan teda
ja juba ongi ta soojaks saanud
ja mina mõtlen et tasuks ehk vihastada, kui ta nüüd ütleks
Kas sul tundeid polegi? Sul peaks olema tunded! Nii ilus on tunda!
Selle asemel võtan ta oma käte vahele, surun ta vana viltuvajunud hauaplaadi vastu
ja kogu öö tähistaeva sodiaagi all kosin teda.

Kui ta tutvustab mind oma vanematele
kas pean siis istuma, selg sirge ja juuksed korralikult kammitud
ning lips ümber kaela kui poomisnöör,
kas pean siis istuma põlved koos nende üürikorteri kehva sohva peal
julgemata küsida, kus on neil siin kemps?
Ja kuidas saaksingi tunda end teisiti sest olen ju noor mees,
kes tahaks päevad läbi vahtida Flash Gordoni seebikat –
No küll see noore mehe elu on alles plass,
kui ta peab istuma terve perekonna ees ja see perekond mõtleb
Me pole teda ju enne ihusilmaga näinud! Ja tema tahab meie Mary Lou kätt!
Pärast teed ja koduküpsetatud kooke küsivad nad mult Millega te tegelete?

Kas rääkida neile tõtt? Kas ma meeldin neile siis enam?
Lõpuks nad ütlevad Olgu peale, abielluge, meie kaotame tütre,
aga võidame poja –
Kas nüüd on käes paras aeg küsida Kus on teil siin kemps?

Mu jumal ja see laulatus veel! Kogu suguvõsa ja kõik ta sõbrad on koos
ja ainult käputäis minu omi, needki habemädalaga pätid
kes jooma ja sööma peal väljas –
Ja see pastor veel! Ta vahib mind niisuguse pilguga nagu näeks ta mind pihku tagumas
ja juba küsibki ka mu käest Kas sa võtad selle naisterahva oma seaduslikult laulatatud abikaasaks?
Ja minul hakkab lõug värisema ja ma vastan Säh sulle kooki moosiga!
Ma annan pruudile musi ja kõik need matslikud onklid patsutavad mulle õlale
Poiss, nüüd on ta päriselt sinu oma! Ha-ha-ha!
Ja nad manavad endale silmade ette, kuidas lähevad lahti meie rõvedad mesinädalad –
Kõik need tobedad riisipudingud, kõlksuvad konservipurgid ja läikima löödud kingad
Niagara juga! Meid on terved hordid! Meid rohelisi naisemehi! Meie noorikuid! Lilli!
Kõik me voolame kokku õdusatesse hotellidesse
Kõik me tahame täna öösel teha ühte sedasama asja
Ja see ükskõikne hotelliregistraator, temagi teab, mis meil kavas on
Ja need fuajee mänguautomaadid, nemadki teavad
Ja vilet laskev liftipoiss, ka tema teab
Ja iga jooksupoiss teab
Nad kõik teavad, nii et mina tahaks sellesamuse peaaegu tegemata jätta
Mis oleks kui ei heidakski sängi, jõllitaks hotelliregistraatorile otse silma sisse!
Ja röögiks: Ma eitan mesinädalaid! Ma eitan mesinädalaid!
hüppaks lausa marutõbisena sisse igasse kiimalisse magamistuppa
ja kisendaks Raadiol on kõht ees! Kassil on kopp taga!
Oi jaa, olen elanud Niagaras igavesti! tumedas koopas joa all
Jah just seal olen istunud ja istunud, olen Hull Mesinädalamees
ma muudkui leiutan vahendeid, kuidas lõhkuda abielusid, ma nuhtlen teid mitmenaisepidamisega
ma olen abielulahutuse pühak –

Ja kui ma ometi abiellun, kui must korralik naisemees saab
Küll on siis ikka tore tulla koju oma naise juurde
ja istuda kamina äärde, kui tema talitab köögis
tal on põll ees, ta on noor ja veetlev, ta ihkab minult last saada
ja ta on minu kojutuleku üle nii õnnelik, et kõrvetab veiseprae põhja
ja siis tormab ta nuttes minu juurde ja mina tõusen oma suurest perekonnapea tugitoolist ülesse
ja lausun Mõõkhambuline jõuluvana! Kiirgavad ajud! Kurttumm õun!
Mu jumal, missuguseks abielumeheks ma olen muutunud! Jajah, ma peaksin naise võtma!
Aga kui palju tuleks enne ära teha! Näiteks hiilida hilja õhtul härra Jonesi majja
ja katta ta golfikeppide kollektsioon 1920ndatel aastatel ilmunud Norra raamatutega
Või riputata Rimbaud’ portree tema muruniitja külge
või kleepida ta teivastara Tannu Tuva postmarke täis
ja kui proua Heldust tuleb kogukonna korjanduskarbiga
siis on vaja ta läbi kabistada ja rääkida talle sellest, et taevas on märgata ebasoodsaid endeid!
Ja kui valimiste eel tuleb linnapea mu häält jahtima, siis tuleb talt küsida
Millal teeb ta lõpu vaalade tapmisele inimeste poolt!
Ja kui piimamees tuleb, siis jätta talle sedel tühja pudelisse
Pingviinitolmu, too mulle pingviini tolmu, mina tahan pingviinitolmu –

Ja mis siis kui ma olen naisemees Connecticutis ja lund on paksult
tema on sünnitanud lapse ja mina olen täitsa kurnatud, öid magamata,
olen langetanud lauba vastu vaikset aknaruutu,
mu selja taga on minevik, mis on pakkunud mulle vaid tüütut ja labast argielu
ma olen küll põlvelõdistaja, kuid ometi varustatud vastutustundega
ma pole tagantselja laimaja ega keeda perele suppi Rooma riigi müntidest –
Aga kuidas veel võiks mu pereelu seal välja näha?
Kindlasti peaksin titale lutsimiseks andma veniva kilega kaetud Tacituse köite
Kõristiks kotitäie purukspekstud Bachi plaate
Peaksin kinnitama Della Francesca repro ta titevoodi kohale
Tikkima ta pudipõlle peale terve kreeka tähestiku
Ja ehitama talle mänguaedikuks katuseta Parthenoni

Ei, ma kahtlen, kas oleks saanud must säherdust isa
Ei-ei, seda külaelu, seda lumevälja, seda vaikset külma aknaruutu küll mitte
pigem oleks see palav haisev ja närvesööv New York City
see oleks seitsmendal korrusel, kus seinavahed rotte ja prussakaid täis
mu paks sakslannast naine kooriks kartuleid ja kamandaks Hakka ometi tööle!
Ja viis tatist jõmpsikat vahiks üksipäini Batmani filmi
Ja mu naabrid oleksid kõik hambutud ja kõõmased
otsekui nõiamoorid 18. sajandi mustalt missalt
kõik nad trügiksid minu juurde telekat vaatama
Aga majaperemees nõuaks, et ma üürivõla ära maksaksin
Ja võlgu nõuaksid mult sisse ka poodnik, gaasikompanii ja elektrivõrk
võimatu oleks pikali visata ja unistada, et tüütu telefonihelin muutuks lumehelveste lummavaks langemiseks
ja et parkimisplats oleks autode asemel ürgvaikseid viirastusi täis
Ei! Ma ei tohi naist võtta! Eladeski ei tohi ma naist võtta!
Aga kujutage pilti, kui ma oleksin abielus ilusa rafineeritud daamiga
ta oleks pikk ja kahvatu ja seljas oleks tal elegantne must kleit ja käes pikad mustad ballikindad
ta hoiaks pikka suitsupitsi ühes ja pokaali viski ning soodaga teises käes
ja me elaksime pilvelõhkuja hiigelaknaga tornitipus
kust me võiksime näha kogu New Yorki ja selge ilmaga kaugemalegi
Ei, ma ei suuda ette kujutleda, et oleksin abielus oma vanglaaastate unelmaga –

Noh aga kuhu jäi siis armastus? Olen unustanud armastuse
mitte sellepärast, et ma pole armastuseks võimeline
Vaid hoopis selle pärast, et pean armastust niisama ülearuliseks kui suvel kingade kandmist –
Ma pole kunagi tahtnud naiseks tüdrukut, kes tuletaks mulle meelde ema
Naitumine Ingrid Bergmaniga on ikka ja jälle võimatu
Üks tüdruk ehk sobiks, aga tema on juba abielus
Aga ega mehedki mulle meeldi
Aga keegi peaks mul ikkagi olema!
Sest mis siis saab, kui olen 60nene vanapoiss
ja elan ihuüksi oma möbleeritud toas ja mu aluspesul on kuseplekid peal
ja kõik teised on abielus! Kogu maailm peale minu on abielus!

Ja ometi tean, et üks naisterahvas võiks mul olla, nii nagu temalgi võiksin olla mina
ja miks siis ka mitte paari minna –
Sest nii nagu tema oma võõrandunud ja uhkes üksinduses oma printsi ootab
nii ootan ka mina teda - mustmiljon aastat oleme teineteisest ilma olnud
ja meie elu on naeruväärne.

Naisevõtt
Gregory Corso
Tõlge: Andres Ehin
Originaal http://www.litkicks.com/Texts/Marriage.html