Jah, ma olen elusalt tagasi. Ja reis oli ülilahe, aga sellest pisut hiljem kui ma olen suutnud arvutisse pisut ruumi juurde tekitada ja emotsioonid kirja panna. Elamusi sai igatahes rohkesti ja kohati on raske uskuda, et me seal ainult 16 päeva olime;) Aga jah, hiljem.
Kuigi tundub, et reis mind tappa ei suutnud, siis töö tahab seda teha küll. Naljakas, et enamik inimesi on juba ammu säädnud oma saapaninad kodupoole, aga mina istun ikka kontoris... Häh. Lapsele juba lubasin, et peale järgmist nädalat on elu jälle lill ja mul rohkem aega... Loodan/usun/tahan-uskuda seda ise ka.
Aga lõpetuseks virisen ka. Kui tagasi jõudsin, sain kohe sahmaka maguskibedat kadedust ja ehteestlaslikku sappi kaela. Nii armas oli kohe kodus olla. /muig. Ja peale paari päeva tõmbad enesele koos riietega kodus kena kookoni ümber vajutad kulmu kortsu, et keegi isegi ei julgeks pöörduda ja sead sammud kodust välja. Kui hea oli rõõmsate inimeste keskel! Ah ja oh. Kui SRi ei oleks, oleks vist üsna paha olla (st päris kindlasti). Et siis kerin kogu oma lillemõrraliku ihu SR kaissu ja mul on siiralt savi, mida ülejäänud maailm arvab.
Ja jah, ma olen õnnelik. Leppige sellega:D Ja õppige oma kadedusega elama, muidu peate enne õndsaks saamist veel vähemasti 30 korda surema (st nirvaanasse jõudes pole vaja enam elada ja kannatada, aga karmavõlaga inimesed sünnivad taas ja taas ja taas). Reisilt saadud tähelepanek.
Aga nüüd ruttu kottu.
0 ütlemist:
Postitage kommentaar