Et vaikus liialt kaua ei kestaks:) ehk kõigest ja ei millestki

Ma ei viitsi oma juttu suurt süstematiseerida ning seega kirjutan kõigest, mis meelde tuleb, selle meeldetulemise järjekorras. Panku'i pahaks.

Laulupidu oli särav nagu varasematel aastatelgi. Mulle tavapäraselt ei meeldi rahvarohked kohad ja hoian pigem oma SR lähedusse ja teisi eriti ei vaja. Aga Lauluväljakul oli õhkkond kuidagi mõnus. Üks asi vaid häiris (no tige vanamoor, noh)... mulle ei meeldi kui nokkmütsides ja palja ülakehaga nokastanud tüübid Eesti lippu keebina kasutavad... no ei meeldi. Arvavad et on muutunud bätmännideks või härra Imeliseks? Pfh. Sümbol on minu jaoks lihtsalt tähtis.

Vahepealsest elust aga niipalju, et olen olnud igati toimekas ja tubli. Just täna hommikul nentisin, et tegin pühapäeval maratonmagamise ja siis arvutasin tunnid kokku ja sain .... tervelt 9 tundi. Tundus väga pikk aeg olema... Hahhhaa. Vat nii kaugele on asjad arenenud. Aga ehk on mul aega pensipõlves magada. Või jään varsti pikale puhkusele;) Küll siis aega oma suurt keret voodisse veeretada (magada küll eriti ei saa, aga lootus jääb). Ehk siis plaan on endiselt jõus ja hetkel lihtsalt ootel. Ma nimelt pean osakonna tööle saama, et asjad minu äraolekul jookseks kui õlitet.

Viimasel ajal oleme ka üsna mitut teatrietendust vaatamas käinud. Rakvere teatri "Noor Eesti" on hea tükk. Ei mingit 'vau!'-efekti, aga hea. Lust oli vaadata ja haaras kaasa küll. Seevastu "Unustatud hinged" oli tõeliselt jube. Mul pole tükk aega rahast nii kahju olnud, kui tol õnnetule nädalavahetusel (me maksime kumbki selle jubeduse eest 20 (!!) euri). Näitlejatele ei heidagi midagi ette (Pähklimägi ja Saar tegid mõlemad hea monoloogi), aga tükki ju tegelikult polnudki. Väga halb stsenaarium ja loo edasi andmine ebaõnnestus täieliselt. Ei soovita. Kui just raha peale pahane ei ole ja paras ports mädanenud köögivilja vajab realiseerimist mingil huvitaval moel.

"Head ööd, ema!" oli aga VÄGA hea tükk. Tõepoolest. Hüüru mõisas mängiti. Veesaart ma ei olnud sellises rollis varem näinud (ikka enamasti tegi ta miskeid jante) ja olin heas mõttes üllatunud. Helgi Sallo aga tõstis end mu silmis primadonna seisusesse. Ta haaras nõnda oma tööga kaasa, et ma ei tundnud aja kulgu ja olin samuti 'tükis sees'. Ja kui ta lõpus kummardama tulles pisaraid pühkis, jõudsin ma mõelda, et näitleja töö on raske - emotsionaalselt väga raske tükk ning seda iga õhtu läbi elada! Ühest korrastki piisaks. Mulle. Tükk jutustas naisest, kes on otsustanud oma õnnetule elule lõpu teha ja üritab enne veel oma ema elu korda seada ( a la 'pürgiauto käib neljapäeviti, lauanõud ja pesupulber on seal ja seal' jne). Ema püüab tütart ümber veenda ähvardades, karjudes , paludes, anudes. Edutult. Kuigi sellise tüki puhul peaks lõpp olema ettearvatav (etenduse kulgu jälgides), siis siin seda tunnet ei tekkinud. Ühesõnaga - väga hea tükk. Ehkki emotsionaalselt vägagi väsitav.

Sel reedel asume Värskasse teele, et vaadata ära muinasrokk "Peko". Mu pojale meeldis (lapsed käisid vanavanematega koos vaatamas eirates keeldu (alla 12 aastastele keelatud)). Nojah, aga ta on ka eas, kus nö sitamajanaljad väga populaarsed on. Loodetavasti kasvab välja.;) Ja loodan, et etenduses on rohkem kui mu pojale meelde jäi (a la sitamajast välja saab vaid Baikali ääres:P, sest peldik olla jäänud kahe riigi piirile, kus käimiseks olla viisat vaja:D) Väike peatus (mõlema - no me ühekandiinimesed ehk siis umma iks umma;)) vanemate juures ja siis tagasi. Paar tööasja ning pisuke koolitus ja voila! - oma lemmikmeestega puhkama! Tööteraapia!;) Kirves ja vikat juba ootavad.

Koer mudugi ei ole enam 'mees' - temal tekkis probleeme 'igavese valmisolekuga' ning et see oleks arsti sõnul sootuks väga halvasti lõppeda võinud . Ma ei taht' oma sõbrakesega riskida ja tegime vastava protseduuri ära (tühi kott ei seisa püsti - tühi kott ripub:D) ja nüüd on meil kodus Ottotriin;). Iselooma muutust väga täheldanud ei ole. Vaid pisut häälekamaks on muutunud (haugub tihemini) ja söögi peale rõhub ka (nt eile kiusasin teda rukkikrõbuskitega - tüübike oli nõus nende eest vägagi ringi sebima. Varasematel aegadel sõi ta mul nagu toitumishäiretega teismeline - jaokaupa ja väga vähe). Minu üllatuseks ta oli vahepeal kaalu kogunud juba nõnda palju, et kui ta saba püsti tõstis, siis tulid selja peale voldid - nagu pisike tõuk;) Nuh, eks ta nüüd ämma poputada jääb ja kuna ta on niiiiiiiiiii nunnu, siis ilmselt muutub ta peale nädalat taas 'tõuguks', sest ämm on hella südamega vanem daam, kes kutsukest ikka hea ja paremaga kostitab (vorstike siit, kotletike sealt, singike ka veel pealekauba:D - kutsuke istub ju nii nunnult ja et nunnunaator veel katki ka lüüa, pöörab oma kurbade silmadega pea veel viltu ka:P).

Vat nii on lood.

Ja jah, ma tean, et reisikiri on endiselt pooleli (ausõna - ma juba alustasin:P).

Seniks - hääd suve jatku!