Mure, muretsema, mureneda ...

Ei ole ammu kribanud, aga nüüd tekkis pisuke aeg ja muremõtteid on ka (Sipsik, ma püüan mitte viriseda;)).

Huvitav areng on meil siin ilmas jälle aset leidmas. Nimelt kahtlustan mina juba pikemat aega, et meil on taas kord "vaikiv ajastu". Ehk siis olukord, kus Toompeal toimetavad tegelased arvavad, et amet on eluaegne ning rahva peale võib nö kõrge kaarega ku*ta... Kahju kohe. Esiotsa tundus, et on asjalikud tegelased aga nüüd lubab iga teine minister enesele sõnu, mida üks valitud rahvaasemik lubada ei tohiks. No nt herr Lang ja tema suur soov rahvast harida läbi käskude ja keeldude. Või herr Aaviksoo, kelle mõtted kõrghariduse reformimisel kipuvad hariduse sootuks elitaarseks kaubaks muutma (ei, ma ei ole tasuta kõrghariduse poolt, ent praegune kava on nõnda poolik, et mure süveneb). Või herr Parts, kes ei suuda argumenteeritult vaielda, vaid saadab inimesi soojemasse kohta (vaesed ministeeriumi pressiesindajad;), kes seda saasta, mida ministrike välja ajab, pärast siluma peavad). Ja kõik, kes valitsust kritiseerida julgevad on puuduliku intelligentsuse ja vähese silmaringiga:D. Kipub kuidagi väga tuttavlikuks... (esimese vabariigi ajal oli üpris sarnane olukord). Seda, et meediaväljaanded (kirjutav press, siis) on ühe või teise poliitilise jõu häälekandjaks, ei hakka mainimagi. Kurb on. Ja ma tahan ainult, et Eestis oleks paljudel hea elada (kõigile ei saagi meeldida, jah) ja et Eesti lähitulevikus inimestest tühjaks ei jookseks. Ääremaastumine terendab. Tublit tööd siinjuures teeb aga Arengufond (vaadake nende visioone - erinevaid strateegiaid, milliseks Eesti areng lähitulevikus kujuneb!). Loodetavasti kuulatakse neid ka seal mäe otsas. Õnneks on kriitikat asunud tegema ka tööandjad herr Veskimägiga eesotsas. Aplaus! Äkki jõuab ikka kohale...

Teine asi, mis mind häirib on see lasteaias toimunud õnnetus ja sellele järgnev potjomkinlus. Tallinnas. Üks laps pidi kaotama oma elu, selleks, et saadaks aru, et mänguväljakuid tuleb kontrollida ja vajadusel renoveerida. Minu tagasihoidlik seisukoht on, et sellel redelil ei ole iseenesest häda midagi (mina ja enamik minuealisi on taolistest "surmaredelites" varajases lapseeas oma rõõmu ammutanud), ent kui on puudu osa pulki, siis võib see tõepoolest ohtlik olla. Ei räägi ka sellest, et kasvatajaid ei olnud sel õnnetul momendil lapse läheduses (no kui lapsi on kasvataja kohta ca 18, siis ongi neid kõiki suurel territooriumil väga raske jälgida). Mis mind aga ärritab on see potjomkinlus - kõik redelid saeti maha, õpetaja lasti lahti ja direktor ka. Eestlastele meeldib, kui keegi on süüdi ja seda õnnetut ka karistatakse. Tagajärgedega tegeledes õndsaks ei saa. Soov oleks, et räägitaks ikka põhjustest. Kui raha ei ole, siis ei saa ka neid lasteaedu paremaks/turvalisemaks/ilusamaks teha. Miks raha ei ole? Hea küsimus.... Kui raha ei ole, ei saa palgata ka lasteaiaõpetajaid.... Seda jada võiks lõputult jätkata. Aga mida teha, et raha oleks? Ehk peaks linna finantsdirektor natuke tõsisem tegelane olema? Äkki alustaks vastutuse võtmist sealt? Kala pidavat ikka peast mädanema hakkama...