malignus

Inimloomi on erinevaid....

2012-01-13T15:40:00.001+02:00

on huvitavaid ja armsaid ja siis on sellised. Ma olen kohe sõnatu.
Ja hobustest on ka kahju.

Elu igas tükis.... šokolaadis

2011-12-04T17:03:00.004+02:00

Šokolaad võib elama hakata. Minu oma hakkas. Pilt siis ühest tahvlist, mis mu kapis oli mõnda aega seisnud. Tähelepanelik lugeja leiab kenad prisked ussikesed lisatud pildilt. See pole mul esimene kord selliseid asju leida. Seega järeldus - mu kapis elavad šokolaadiõgijatest ussid, kes tõsiselt mu magusaisu pärast mures ja püüavad seda kenasti kontrollida.

Õnnestub:)

Märge edaspidiseks: vaata alati, mis pakist välja tuleb. (kuigi jah, ega tibake valku mind tapnud oleks, aga isu ka ei tekita:P, st asiaadini on veel oma maa astuda)

hmmm

2011-11-30T13:20:00.003+02:00

Lugesin jälle üht kiidulaulukest preili Kõusaarest. Nojah. On kirjutanud oma lühikese elu jooksul kaks või kolm raamatut. Teinud ühe filmi. Keskmiselt kena naine, üle keskmise ilusate jalgadega. Enamik haipi aga räägib kui intelligentne ja haritud naine tema on. Saab rääkida Paul I-st ja Potjomkinist. Ülejäänud tuntud naistega ei saa (miski tegelane Arteris rääkis nii... ise ajaloolane veel kah). Olgu nii. Võib-olla räägib minus kadedus, ent ma oleks ka andekas, kui mind üleval peetaks. St kui ma ei peaks päevagi tööl käima (neiu Kõusaare CV oli ka ära toodud - ei ühtki palgalist ametit!). Oleks mul vaid aega enese annetega tegeleda! Aga minu varanduslik seis ei võimalda ja uhkus ei luba end ilma tööd tegemata elatada. Niet pean leppima keskmise anderikkuse ja palgatööga. Ja kirjutanud olen oma elu jooksul niigi. Lugejaid kordi vähem kui neiu Kõusaarel. Aga ma ei kirjuta seksikatel teemadel. Peaks ka kirjutama raamatu:) "Kiisud, šampanjer ja romantika".* Vastuseks Tilli-Villu üllitisele. Loeks mõned Cartlandid läbi ja ehk siis suudakski. Cartlandi lugemine on, muidugi, pingutus. Aga ma ohverdaks enese aega rahvaharimise nimel. AbFab pidi millalgi selle üllitise kohta arvamise avaldama. Ootan huviga. Ja ausalt, täitsa tahaks lugeda, aga oma ausalt välja teenit palka ma seks otsatarbeks teps mitte kasutada ei taha. Aga kui keegi tahab nt ajutiselt selle minu käsutusse usaldada, siis oleks igati tore. Saaks sekundeerida AbFab-le;)

Neiu Kõusaare raamatut ei püüagi lugeda. Palun vabandust, aga ei kutsu. See alfaisase, -emase teema hakkab kergelt südant pahaks ajama (noh, mul viimasel ajal ongi enamasti süda paha:P). Me ei ole hundid. Kahjuks või õnneks sigivad meil kõik. Nii alfad, gammad kui beetad. Ja mis kaalutlustel peaks inimesi kategooriatesse jagama? See on nagu teine ja esimene Eesti. Kindlasti on neid Eestisid veel. Igal oma:) St ca milljooon Eestit. Igaüks võiks neid oma suva järgi järjestada, aga, palun, ärge sundige seda peale. Mulle piisab minu Eestist:)

Niih, sain enese meelepaha jälle välja kirjutatud.

* Hiljem üle lugedes tekkis selline idee: siinsed teravkeelsed ja -meelsed naisolevused võiksid üllitada ühe essee nimetet teemal. Saaksime kokku kena esseekogumiku. Hariv ja meelelahutuslik. Kullaauk!

Mure, muretsema, mureneda ...

2011-11-28T10:07:00.004+02:00

Ei ole ammu kribanud, aga nüüd tekkis pisuke aeg ja muremõtteid on ka (Sipsik, ma püüan mitte viriseda;)).

Huvitav areng on meil siin ilmas jälle aset leidmas. Nimelt kahtlustan mina juba pikemat aega, et meil on taas kord "vaikiv ajastu". Ehk siis olukord, kus Toompeal toimetavad tegelased arvavad, et amet on eluaegne ning rahva peale võib nö kõrge kaarega ku*ta... Kahju kohe. Esiotsa tundus, et on asjalikud tegelased aga nüüd lubab iga teine minister enesele sõnu, mida üks valitud rahvaasemik lubada ei tohiks. No nt herr Lang ja tema suur soov rahvast harida läbi käskude ja keeldude. Või herr Aaviksoo, kelle mõtted kõrghariduse reformimisel kipuvad hariduse sootuks elitaarseks kaubaks muutma (ei, ma ei ole tasuta kõrghariduse poolt, ent praegune kava on nõnda poolik, et mure süveneb). Või herr Parts, kes ei suuda argumenteeritult vaielda, vaid saadab inimesi soojemasse kohta (vaesed ministeeriumi pressiesindajad;), kes seda saasta, mida ministrike välja ajab, pärast siluma peavad). Ja kõik, kes valitsust kritiseerida julgevad on puuduliku intelligentsuse ja vähese silmaringiga:D. Kipub kuidagi väga tuttavlikuks... (esimese vabariigi ajal oli üpris sarnane olukord). Seda, et meediaväljaanded (kirjutav press, siis) on ühe või teise poliitilise jõu häälekandjaks, ei hakka mainimagi. Kurb on. Ja ma tahan ainult, et Eestis oleks paljudel hea elada (kõigile ei saagi meeldida, jah) ja et Eesti lähitulevikus inimestest tühjaks ei jookseks. Ääremaastumine terendab. Tublit tööd siinjuures teeb aga Arengufond (vaadake nende visioone - erinevaid strateegiaid, milliseks Eesti areng lähitulevikus kujuneb!). Loodetavasti kuulatakse neid ka seal mäe otsas. Õnneks on kriitikat asunud tegema ka tööandjad herr Veskimägiga eesotsas. Aplaus! Äkki jõuab ikka kohale...

Teine asi, mis mind häirib on see lasteaias toimunud õnnetus ja sellele järgnev potjomkinlus. Tallinnas. Üks laps pidi kaotama oma elu, selleks, et saadaks aru, et mänguväljakuid tuleb kontrollida ja vajadusel renoveerida. Minu tagasihoidlik seisukoht on, et sellel redelil ei ole iseenesest häda midagi (mina ja enamik minuealisi on taolistest "surmaredelites" varajases lapseeas oma rõõmu ammutanud), ent kui on puudu osa pulki, siis võib see tõepoolest ohtlik olla. Ei räägi ka sellest, et kasvatajaid ei olnud sel õnnetul momendil lapse läheduses (no kui lapsi on kasvataja kohta ca 18, siis ongi neid kõiki suurel territooriumil väga raske jälgida). Mis mind aga ärritab on see potjomkinlus - kõik redelid saeti maha, õpetaja lasti lahti ja direktor ka. Eestlastele meeldib, kui keegi on süüdi ja seda õnnetut ka karistatakse. Tagajärgedega tegeledes õndsaks ei saa. Soov oleks, et räägitaks ikka põhjustest. Kui raha ei ole, siis ei saa ka neid lasteaedu paremaks/turvalisemaks/ilusamaks teha. Miks raha ei ole? Hea küsimus.... Kui raha ei ole, ei saa palgata ka lasteaiaõpetajaid.... Seda jada võiks lõputult jätkata. Aga mida teha, et raha oleks? Ehk peaks linna finantsdirektor natuke tõsisem tegelane olema? Äkki alustaks vastutuse võtmist sealt? Kala pidavat ikka peast mädanema hakkama...

Nii, nüüd on see siis käes:)

2011-10-04T12:42:00.004+03:00

Mul on päris elu ja virtuaalseks ei jää enam aega (ja ausalt, ega tahtmistki...). Ja peatselt saab üks teine unistus ka täidet. Elu läheb vurinal edasi ja kõik on kangesti hästi. Üks hääleke mu peas küll üritab öelda, et nüüd kohe tuleb kuskilt mingi pauk, aga ma sunnin (r**sa) vaikima ja elan rõõmsalt edasi. Vat nii.

Ja kui Sipsik juhtub lugema, siis tema kiusamiseks virisen ka natuke:D Ja siit ta tuleb: magada tahaks rohkem... kohe palju rohkem. Nt paaril ööl nädalas nt 8 tundi. Siis oleks vist puhta paradiis;) SR peab mind niigi vahel 'määramatuks jõuks' - et kui midagi on hull naine pähe võtnud, siis nii see juhtuma ka saab;) Aga isegi force majour tahab vahel tudida... /vigiseb vaikselt

Mdx, kui ma ennist olin üsna skeptiline "Minu ..."-sarja raamatute suhtes, siis Manona Parise "Minu Moskva" oli küll väga lahe raamat. Sain ruttu läbi - elu-olu on seal metropolis kohati nii absurdne, et ilma hjuumurita asja võtta ei saagi ja kogu lugu naelutab raamatu külge. Mõnus ja ladus lugemine. Justin Petrone uskumatud seiklused ugridemaal sai ka läbi loetud. I osa oli täitsa tore. II hakkas kordama. Või olid ootused kõrgele krutitud. Ent tore teada kuidas me teistele paistame. Nii mõnigi kord sai äratundmisrõõmust kõkutet.;)

Pildil elukas Birmast:) Happy sundog is happy;)

Kas ainult kehvadel aegadel armastatakse šarlatane?

2011-08-18T19:41:00.004+03:00

Minu viimase aja kogemus on, et ilmselt Eestis armastakse kogu aeg. Eriti kui neil 'välismaa' lõhnad küljes on. Nimelt. Käisime kalli mehega Viru folgil, kus rahva harimiseks ka loengute kuulamise võimalust pakuti. Ja nimelt idamaade filosoofiast., maagiast ja müstikast. Lugemas mees, kes nime järgi itske, mis itske. Nojah. Esmalt tundus kummaline, et misasja teab itske neist asjust. Noh, kobisime kohale. Ja ennäe imet, oligi itske. Ja ega ta teadnudki suurt (ma tean ka rohkem ja valgustatus jäi minust kaugele). Rääkis natuke enesekiitust ja siis jaburat juttu aju kasutamise suurendamisest. Nojah. Ilmselt ma ei ole tüüp, keda skisofreenilised ulmad võluks - on ju selgitatud, et kui inimene kasutab rohkem oma ajust kui 10 % siis ei kipu see ülejäänud aparaat üldse vastu pidama. Aga me kasutame tegelikult kogu oma aju. Ainult mitte korraga. Või tegelikult teame me sellest, mis meie peanupukestes tegelikult toimub üsna vähe... Ikka veel. Aga see selleks.

Ei, ma ei suutnud lõpuni kuulata. Liialt kaine vist. Hah. Ja ma ei ole ka sihtgrupp, keda kiilakas murjan oma tumedate silmadega võluks (come-to-my-shop-most-bjuutiful-wumän:P).
Koju jõudes guugeldasin. Jap. Tükk aega juba Eestis. Harib inimesi erinevatel teemadel alates tantristlikust seksist kuni ingliteni. Laia profiiliga. Ja inimesi jagub. Kohe tõsiusklikke ("see on nii, sest ***** ütles nii!"). :) Noh, lollidelt tulebki raha ära võtta (ja milline hind on neil kursustel! wow!). See pole ju patt - ise annavad. Iseasi, mida nad vastu saavad.

Ehh, ma ei oska elada. Peaks ka kuskile Lätti vm jutlustajaks minema. Elaks enne paar aastat mõnel huvitaval Tai saarel (seal, kus itske pesitses, on väga suur osa lehenätsutajatest trippijatel - eks siis maitse seks ka tiba teisiti:P) ja tuleks siis vestma lugusid paremast tulevikust:) Huvitav, miks mul kõike seda jutustades on silme ees üks teine tegelane, seekord eestlane (nime ei nimeta, aga film 'Müümise kunst' on osaliselt temast)? Hõikaks kohe "ole oma elu peremees!"? Või siis üks teine. See, nüüdselt vist naisteka blogija, endine pornostaar ja p*sse kukkunud kinnisvaraärikas, kes suutis teha koolitus e-mailide saatmisest? (noh, tegelt andekas kah ju).

SR käis küll peale, et me järgmisel päeval taas läheksime itsket kuulama, aga mai võtnud vedu. Tegelikult olin nõus vaid juhul, kui ta vahepeal püsti tõuseb ja kõva häälega "halleluuja", "aamen!" või "biiii hiiild!" karjub ise ekstaatiliselt end võdistades. Huvitav, aga SR polnud nõus. Siis oleks igatahes asi palju paeluvam olnud.

Itskest veel natuke - loomalikult on murjan (noh, itske on ka murjan, mis murjan) endale ka noore blondi eestlanna kosinud ja nüüd plaanivad end edaspidi vaid eestlaste teenimisele pühendada. Halleluuuja! Eestlased on taas päästetud!

minu obsessiivne käitumine vaid süveneb

2011-08-06T23:13:00.003+03:00

Puudutab see siis söömist. Mul on mingite asjade järele periooditi isu. Praegu on selleks puri-sai ja must tee. Ja nii palju kui sisse mahub. Ei ole oluline, et seal saial miskit peal või vahel oleks. Niisama on ka hea. Ja siis veel vaniljekohupiimakreem (suurem potsik, Alma vist), mis minu jaoks on isegi (sic!) jäätisest parem. Selle suve vaieldamatu hitt. Ja loomulikult kõikvõimalikud marjad (ok, mitte mustad sõstrad, sest need on mu jaoks liialt vänged). Ühel kaunil hommikul oli mu keel peale hammaste pesu ikka veel kut kaelkirjakul - sinine:P Aga jah, selliste isude tekkimine on üsna obsessiivse käitumise tunnus (minu tagasihoidliku arvamuse järgi). Ma võiks süüa saia lõputult ja muud hõrgutised jätavad külmaks. Isegi shokolaad. Ahjaa pähklid on ka viimasel ajal suuremat tähelepanu saanud. No eks näis millega mu ihu mind uuesti üllatab:)

Ja ma olen jälle unenägusid nägema hakanud. Pikki ja meeleolukaid. Vahest ei taha ärgatagi - et saaks ikka "filmi" lõpuni vaadata:)

Ahjaa, lugesin täna Kroonikat ka - see kiilakas vend Urb ajab oma jura seal - sellist jama saavad uskuda kas ummamuudu lambukesed või verinoored piigad ja noh selleks seda vaja ilmselt ongi (mu kallis mees ütles, et naisi murrab sisuliselt kolme asjaga: esoteerika, kitarr ja tsikkel. Ja see artikkel kinnitab, et ole kole kui öö, aga rääkides eelmistest eludest, auradest ja muust eriti diibist värgist, jäävad lambukesed kuulatama ja siis on võimalik neid "lahti puurida":D). Oeh ja veel kord oeh. Kahju on sest nässist ja ta võiks selle aine, mida ta kas suitsetab või alla neelab, tarvitamise nüüd kenasti lõpetada. Truth is out there:D. Meenutab mulle veel üht vananevat meest riigi äärealal. Sel ka mingid taolised luulud. Aga noh, palju õnne. Nagu mu hea kolleeg millalgi mainis, et iga mehega tahab mõni emane paarituda. Olgu ta teiste mõistes nii kummaline (viisakalt öeldes) kui tahes. Ja nii ongi. Ja pole minu asi tänitada (kuigi hirmsasti tahaks vahest:P). Õnne kõigile eelmainituile. Oma ära ei anna, sest ma olen ahne, aga küllap jagub teilegi;), sest selle (õnne) allikas pidada lõpmatu olema... jeah, diip sai... peaks vist vähem tööd rügama:)

Pildil on Yangoni pagoda. Ja selle puu all istus omal ajal budda:) Meie lahke giid, suu peetlit, rääkis muuhulgas ka ajaloost. Huvitav on see, et enamik neist ei oska lugedagi, aga räägivad üsna vabalt inglismannide keelt:)

2011-07-29T18:07:00.002+03:00

Peale Norra sündmusi on paremäärmuslike vaadete omanikest millegipärast automaatselt massimõrvade pooldaja saanud. No ausalt, inimesed, mis teil viga on (luges täna lehtedest artiklite pealkirju)? Ja kui nüüd natuke lähemalt sirvida selle mõrtsuka teost, siis mina pean küll ausalt ütlema, et mõned vaated kattuvad minu omadega. Aga ma olen patsifist kah veel. Niet, palun ideoloogia ja see koletu tegu oma mõtlemises lahti siduda.

Jah, te võite nüüd mind materdada - ma tõesti usun, et inimesed ei peaks teisse riiki kolima kui nad ei ole misiganes põhjusel (usk, maailmavaade vmt) võimelised integreeruma. Kohalik rahvas ei pea immigrantide keelt koolides kohustuslikuks tegema (nt Soomes väljakäidud idee mustlaskeele õpetamise kohta). Mul ei ole mitte midagi mõnusate ja arenemisvõimeliste kodanike vastu ja ma austan nende soovi jääda truuks oma maailmavaatele, rahvusele jmt. Kõike on võimalik ühitada. Kui on soov. Tean häid näiteid siitki riigist (üks väga lahe vana on pärit Meerikast ja on Eestis elanud juba 92 aastast - mina esmasel kohtumisel arvasin, et tegu on eestlasega:) nimi - Robert - ei reeda ju ka ja ta rääkis täieliselt aktsendivabalt). Aga need, kes tulevad siia, sest siin saab abiraha (st pigem Rootsi, Soome, Taani ja jah, ka Norra) ning tööd suurt tegema ei pea, siis palun vabandust. Jah, ma diskrimineerin.

Ja miks peab näitama neid pilte tapetud lastest (ei vaadanud, aga nägin seda üleskutset 'vaata pilte surmasaarest')? Minu vandenõuteoreetikust mina tõstab pead ja ütleb, et selline meediatähelepanu tekitab nii mõneski isendis sarnase kuulsuse janu...

Ja siis üks asi vihastas mind juba nädalajagu päevi tagasi. Nimelt olid härrased saates "Olukorrast riigis" veendunud, et päästetud jalgratturid peaksid vabandust paluma, et nad nii mõtlematult reisile läksid. WTF? Et palun vabandust, kui mõrtsuk mulle nuga annab? Et jalutan vastutustundetult tänaval? Ohjah. Ma ei saa aru.

no mis nüüd?

2011-07-27T11:29:00.003+03:00

Mingid kummalised kõhuvalud on mind viimased kolm päeva kimbutanud... Pole nii suur valu, et tablasid neelata, aga piisavad, et kiusata:(

Niih, nüüd sis ää kiunutud.

Krt, olen juba varsti nagu need, kes kirjutavad MSN või feissarisse kogu oma päevaste tegevuste kava:P (a la 'söön', 'trennis', 'tuttu' vmt. Hea, et rohkem detailidesse ei laskuta (nt 's*tun' vmt)). Tore olla inimeste elus osaline. Hah.

Et vaikus liialt kaua ei kestaks:) ehk kõigest ja ei millestki

2011-07-06T11:49:00.003+03:00

Ma ei viitsi oma juttu suurt süstematiseerida ning seega kirjutan kõigest, mis meelde tuleb, selle meeldetulemise järjekorras. Panku'i pahaks.

Laulupidu oli särav nagu varasematel aastatelgi. Mulle tavapäraselt ei meeldi rahvarohked kohad ja hoian pigem oma SR lähedusse ja teisi eriti ei vaja. Aga Lauluväljakul oli õhkkond kuidagi mõnus. Üks asi vaid häiris (no tige vanamoor, noh)... mulle ei meeldi kui nokkmütsides ja palja ülakehaga nokastanud tüübid Eesti lippu keebina kasutavad... no ei meeldi. Arvavad et on muutunud bätmännideks või härra Imeliseks? Pfh. Sümbol on minu jaoks lihtsalt tähtis.

Vahepealsest elust aga niipalju, et olen olnud igati toimekas ja tubli. Just täna hommikul nentisin, et tegin pühapäeval maratonmagamise ja siis arvutasin tunnid kokku ja sain .... tervelt 9 tundi. Tundus väga pikk aeg olema... Hahhhaa. Vat nii kaugele on asjad arenenud. Aga ehk on mul aega pensipõlves magada. Või jään varsti pikale puhkusele;) Küll siis aega oma suurt keret voodisse veeretada (magada küll eriti ei saa, aga lootus jääb). Ehk siis plaan on endiselt jõus ja hetkel lihtsalt ootel. Ma nimelt pean osakonna tööle saama, et asjad minu äraolekul jookseks kui õlitet.

Viimasel ajal oleme ka üsna mitut teatrietendust vaatamas käinud. Rakvere teatri "Noor Eesti" on hea tükk. Ei mingit 'vau!'-efekti, aga hea. Lust oli vaadata ja haaras kaasa küll. Seevastu "Unustatud hinged" oli tõeliselt jube. Mul pole tükk aega rahast nii kahju olnud, kui tol õnnetule nädalavahetusel (me maksime kumbki selle jubeduse eest 20 (!!) euri). Näitlejatele ei heidagi midagi ette (Pähklimägi ja Saar tegid mõlemad hea monoloogi), aga tükki ju tegelikult polnudki. Väga halb stsenaarium ja loo edasi andmine ebaõnnestus täieliselt. Ei soovita. Kui just raha peale pahane ei ole ja paras ports mädanenud köögivilja vajab realiseerimist mingil huvitaval moel.

"Head ööd, ema!" oli aga VÄGA hea tükk. Tõepoolest. Hüüru mõisas mängiti. Veesaart ma ei olnud sellises rollis varem näinud (ikka enamasti tegi ta miskeid jante) ja olin heas mõttes üllatunud. Helgi Sallo aga tõstis end mu silmis primadonna seisusesse. Ta haaras nõnda oma tööga kaasa, et ma ei tundnud aja kulgu ja olin samuti 'tükis sees'. Ja kui ta lõpus kummardama tulles pisaraid pühkis, jõudsin ma mõelda, et näitleja töö on raske - emotsionaalselt väga raske tükk ning seda iga õhtu läbi elada! Ühest korrastki piisaks. Mulle. Tükk jutustas naisest, kes on otsustanud oma õnnetule elule lõpu teha ja üritab enne veel oma ema elu korda seada ( a la 'pürgiauto käib neljapäeviti, lauanõud ja pesupulber on seal ja seal' jne). Ema püüab tütart ümber veenda ähvardades, karjudes , paludes, anudes. Edutult. Kuigi sellise tüki puhul peaks lõpp olema ettearvatav (etenduse kulgu jälgides), siis siin seda tunnet ei tekkinud. Ühesõnaga - väga hea tükk. Ehkki emotsionaalselt vägagi väsitav.

Sel reedel asume Värskasse teele, et vaadata ära muinasrokk "Peko". Mu pojale meeldis (lapsed käisid vanavanematega koos vaatamas eirates keeldu (alla 12 aastastele keelatud)). Nojah, aga ta on ka eas, kus nö sitamajanaljad väga populaarsed on. Loodetavasti kasvab välja.;) Ja loodan, et etenduses on rohkem kui mu pojale meelde jäi (a la sitamajast välja saab vaid Baikali ääres:P, sest peldik olla jäänud kahe riigi piirile, kus käimiseks olla viisat vaja:D) Väike peatus (mõlema - no me ühekandiinimesed ehk siis umma iks umma;)) vanemate juures ja siis tagasi. Paar tööasja ning pisuke koolitus ja voila! - oma lemmikmeestega puhkama! Tööteraapia!;) Kirves ja vikat juba ootavad.

Koer mudugi ei ole enam 'mees' - temal tekkis probleeme 'igavese valmisolekuga' ning et see oleks arsti sõnul sootuks väga halvasti lõppeda võinud . Ma ei taht' oma sõbrakesega riskida ja tegime vastava protseduuri ära (tühi kott ei seisa püsti - tühi kott ripub:D) ja nüüd on meil kodus Ottotriin;). Iselooma muutust väga täheldanud ei ole. Vaid pisut häälekamaks on muutunud (haugub tihemini) ja söögi peale rõhub ka (nt eile kiusasin teda rukkikrõbuskitega - tüübike oli nõus nende eest vägagi ringi sebima. Varasematel aegadel sõi ta mul nagu toitumishäiretega teismeline - jaokaupa ja väga vähe). Minu üllatuseks ta oli vahepeal kaalu kogunud juba nõnda palju, et kui ta saba püsti tõstis, siis tulid selja peale voldid - nagu pisike tõuk;) Nuh, eks ta nüüd ämma poputada jääb ja kuna ta on niiiiiiiiiii nunnu, siis ilmselt muutub ta peale nädalat taas 'tõuguks', sest ämm on hella südamega vanem daam, kes kutsukest ikka hea ja paremaga kostitab (vorstike siit, kotletike sealt, singike ka veel pealekauba:D - kutsuke istub ju nii nunnult ja et nunnunaator veel katki ka lüüa, pöörab oma kurbade silmadega pea veel viltu ka:P).

Vat nii on lood.

Ja jah, ma tean, et reisikiri on endiselt pooleli (ausõna - ma juba alustasin:P).

Seniks - hääd suve jatku!

...

2011-05-11T12:20:00.005+03:00

Hõkk. Oleme me soomlastest kehvemad? Eip! Kohe täna ostan ühe siidri. Või veini. Või midagi. Sest tahaks võtta aega maha ja lihtsalt olla. Nii pagana kiire on ja entusiasm saab enamasti lõunaks otsa. Magada pole ka aega. Kirjutamisest rääkimata. Hiljem ehk.... /loodab

Aga alkotarbimine on kasvanud küll. Mul vähemasti. Samas tempos, mis töökoormus. Nüüd on praktiliselt igal õhtul klaas veini kulunud (kauaks kogus niisuguseks jääb, on raske hinnata). Tööd on palju ja pagan võtku seda kohusetunnet! Oskaks ma siis asju lihtsalt unarusse jätta. Ei oska! Teen õhtuti-öösiti ja nädalavahetuseti tööd. Ei, nii ei saa jätkuda. Ma tean. Suht-koht tavaline on, et meie majas on inimesed töökoormuse tõttu (kulude cut'imine) kokku varisenud. Mitte üks või kaks, vaid rohkem. Mida see näitab? Neegreid võib alati koormata ja vaene ida-eurooplane on neeger ja jääb selleks. Loodetavasti ei lisandu mina ühe numbrikesena sellesse kurba statistikasse.

Igatahes hakkab tunduma, et elu läheb minust mööda. Ja see ei ole hea. Mul on minu eluga muud plaanid:)

Ahjaa. Nädalavahe veetsime Lõunas. Väga lahe oli. Levi pole. On vaid loodus, kirves ja saun. Ja üks väga kallis mees. Kõlaks nagu õudusfilm. Aga ei. Kirvega sai stressi maandatud ja hulga puid ära lõhutud. Mehega olid muud plaanid. Sookured kruuksusid kuskil lähedal, liblikad tantsisid äsja õitsele puhkenud lilledel ja mesilasemad otsisid aktiivselt uut kohta pesa tarvis. See on see, mis hetkel meenub. Eks kõike oli isegi rohkem.

No olgu, koer oli ka. Vaeseke väsis lõppeks mul kannulkäimisest nõnda ära, et magas terve tagasitee ja veel esmaspäeva takkapihta:) Ja lõppeks on looduses ju kõik kohad kurje putukaid täis ja kõik tahavad selliseid armsaid nunnusid väikeseid koeri nahka pista. Irw.

Aga oli veel midagi, mis meie tavapärast idülli segama kippus. Nimelt asi nimeaga "Kevadtorm". Kõik kena, aga öösel otsustasid nemad oma mehi ümber asustada ja siis paarutasid metsas oma suurte veokatega. Ja siis mängisid sõda ka veel (täristasid püssa). Loodetavasti on neil ikka mängupadrunid. Oleks olnud äärmiselt loll surm jääda juhusliku kuuli ette:) No kas just lollim, kui ületöötamine, ent siiski.

'kiire', 'kiire', 'kiire'... aga kuhu jääb 'aeglane'? nii ei saa ju valssi tantsida;)

2011-04-01T18:36:00.004+03:00

Jah, ma olen elusalt tagasi. Ja reis oli ülilahe, aga sellest pisut hiljem kui ma olen suutnud arvutisse pisut ruumi juurde tekitada ja emotsioonid kirja panna. Elamusi sai igatahes rohkesti ja kohati on raske uskuda, et me seal ainult 16 päeva olime;) Aga jah, hiljem.

Kuigi tundub, et reis mind tappa ei suutnud, siis töö tahab seda teha küll. Naljakas, et enamik inimesi on juba ammu säädnud oma saapaninad kodupoole, aga mina istun ikka kontoris... Häh. Lapsele juba lubasin, et peale järgmist nädalat on elu jälle lill ja mul rohkem aega... Loodan/usun/tahan-uskuda seda ise ka.

Aga lõpetuseks virisen ka. Kui tagasi jõudsin, sain kohe sahmaka maguskibedat kadedust ja ehteestlaslikku sappi kaela. Nii armas oli kohe kodus olla. /muig. Ja peale paari päeva tõmbad enesele koos riietega kodus kena kookoni ümber vajutad kulmu kortsu, et keegi isegi ei julgeks pöörduda ja sead sammud kodust välja. Kui hea oli rõõmsate inimeste keskel! Ah ja oh. Kui SRi ei oleks, oleks vist üsna paha olla (st päris kindlasti). Et siis kerin kogu oma lillemõrraliku ihu SR kaissu ja mul on siiralt savi, mida ülejäänud maailm arvab.

Ja jah, ma olen õnnelik. Leppige sellega:D Ja õppige oma kadedusega elama, muidu peate enne õndsaks saamist veel vähemasti 30 korda surema (st nirvaanasse jõudes pole vaja enam elada ja kannatada, aga karmavõlaga inimesed sünnivad taas ja taas ja taas). Reisilt saadud tähelepanek.

Aga nüüd ruttu kottu.

hmm

2011-02-21T13:05:00.003+02:00

Juba mõnda aega tagasi avastasin huvitava seaduspära.

On ju nohu ja muude mitte-just-meeldivate haiguste aeg ja see toob kaasa keskmisest tihedama aevastamise. No ja vat siin see uba ongi. Kui mina aevastan, ei tee keegi suurt väljagi (ja ma olen ilmekas aevastaja), ent kui SR aevastab, poevad loomad peitu. Alati! Tõlkige, pln!

kui nüüd luureandmed ei valeta, siis....

2011-02-18T16:08:00.002+02:00

Palju õnne, ML! :)

parim vampiirifilm

2011-02-17T09:47:00.002+02:00

Vaatasin eile ETV2st (üleüldse tundub mulle, et vaatamiseks sobivadki vaid ETV ja ETV2 - ülejäänud näitavad enamasti rämpsu; vahemärkus, või nii) seda filmi. Ühtaegu õõvastav ja samas armas. Siiani parim vampiirifilm. Lisaks veel tükike põhjamaist ängi, koolikiusamist, peredraamat jmt. Hea film.

elu on elu on elu on elu

2011-02-16T15:39:00.004+02:00

Kiire on olnud. Jap, mul on elu. Mingit laadi. Mhh...

Nüüd on teada, et ma hetkel siiski kuskile edasi ei liigu aka töökohta ei vaheta. Sest nad arvasid, et mind ei ole hetkel hea mõte ära lasta. Lastakse keegi teine. Battle of Giants. Hah. Nu vahet ei ole. Minu jaoks tähendab see lihtsalt seda, et mul tuleb üsna kõvasti tööd teha ja rabada mitmel rindel. Üks asi on vähemasti hästi - ma sain ühe nn discussion paperi valmis ja kommentaarimiseks laiale saadet. Sellest ka selline üsna mõnusalt pikk vaikus. No tegemist oli, eks. No ja mul veel miskid õnnetud tudengid ka, kes sellised parajalt hädalised. 1 neist vist ei viitsi oma tööd valmis kirjutada. Pole peale kava esitamist enam näole andnud. Peaks end vist meelde tuletama... /õel naer tagareast... õhõhõhõõõõ

Silmarõõm sai ka miski kurja tõve vahepeal ning hakkab vaikselt paranema. Kohe palju lõbusam on nii. Ja üldse. On ikka ilus küll, kui hommikul tööle tulles on juba valge. Uksest väljudes külmuvad raksatusega kohe nii ninakarvad, ripsmed kui kulmud. Ei, nad ei ole mul ebamõistliku suurusega. Lihtsalt külm on. Õue minemine eeldab üldiselt sellist tõsisemat sorti ettevalmistamist - riideid tuleb ju hulgim selga panna. Liikumine on enamasti raskendatud, aga sellest pole midagi. Väga kiireid liigutusi ei tahagi ju teha, sest siis tekib tuul ja tuule käes on enamasti alati külm. Põhjendusena v nii. Kuigi jah, liikudes saavad sooja anda ka need mõned alles jäänud lihased, aga no ei viitsi tõmmelda. Tark ei torma. Hah. Eile korra tormasin - kiirustasin voodist välja ja tõmbasin reielihase ära. Niipalju siis sellest. No mitte hullusti, aga terve õhtupooliku oli reie siseküljel selline korralik närvivalu.

Aga nüüd võiks paariks tunniks silma looja lasta. Kepslengi varsti koju ja loomad teevad mulle sändvitši, hehe. Ehk koer magab ühel pool mind ja kass teisel. Aga nii on soe. Ja kõik on rahul.

Sõbrapäev mulle ei meeldi. Kuigi jah, ma küpsetasin selleks puhuks isegi kohvimuffineid (töönarkomaani maius). Aga sõbrad on mu südames ka muul ajal ku veebruaris. Niet ärge tulge mulle seda päeva soovima. St ka kõigil ülejäänud päevadel võtan ma vastu kingitus, lilli, maiustusi. Alati võib tuua. /Härra Maurus on alati kodus, kui raha tuuakse. Koputage vaid vaikselt tuk-tuk aknale..../

Võtsin uuesti Kafka kätte. Jah, see mees trippis ilmselt rohkem kui ükskord (metamorfoos on siis selle teose nimi). Mdx, kui tahate kellegi (ilmselt LSD) tripi visualisatsiooni näha, minge vaadake NO99 74ndat tükki (Untiteled). Kummaline, aga samas ka üsna hea. Aga noh, trip, mis trip.

Ahjaa. Me käisime veel üht tükki vaatamas - Jumala Narride Vennaskond (Linnateatris). Väga hea tükk. Noored andekad näitlejad teevad väga head tööd (selle aasta lavaka lennu lõpetajad mängivad). Algus ehmatas (et tuleb mingi segane üle lava jooksmine ja karjumine), aga lõpp läks väga heaks. Soovitan!

Lugesin sissekannet. Eklektiline. Hüplik jutt. Aga kes saab aru, see saab. Ja kes ei saa - ju pole vajagi. Kõigile pole antud. Ja asi ei ole alati seletajas:D

Elu on mul ilus. Vägagi. Nii tööl, kui vabal ajal, niet tänan huvitumast;) Ilusat elu teilegi, mu hirvekesed! /ei, ma (veel?) ei lõpeta blogisemist/

plaan minna päikest otsima

2011-01-28T15:35:00.003+02:00

Ära on tüüdanud see kaamos. Pidevalt pime. Täna muidugi, oli harukordselt mõnus ilm. Ma isegi nägin sinist taevast! Ja PÄIKE! Kas te märkasite? Õhhh....

Aga jah, plaan sai tehtud paar nädalat tagasi (kaks-kuud-pole-päikest-näinud ajal). Suundume siis puhkusele Aasiasse. Esmalt Tai ja siis Myanmar-Birma ja siis jälle Tai. Vaadata on nii palju ja aega nagu ikka nii vähe. Eks ma annan jälle teada. Püüame ka blogiseda. Märkmik on selletarvis juba varutud;)

Kontorielust niipalju, et meie sinivereline käitub vanaviisi, kuigi püüdsime ühel kenal õhtupoolikul suud puhtaks rääkida ja öelda, et teiste terroriseerimine võis olla aastaid tagasi tema tavaline käitumismuster, aga meiega nii ei või. Otsese sitakeeramise kohta teatas tädi suuri kutsikasilmi tehes, et tema ei mäleta midagi. Nojah. Mida ei mäleta, pole olemas (ma olen veendunud, et ta täpselt teab, mida tegi ja kuna mina oma tagasihoidlikus isikus, olen tema töökohale suurim oht, siis loomalikult tuleb mind vihata:P). Info kinnihoidmise kohta - ma kaitsen teid. Info eest siis. Ja kui teete end teiste ees lolliks, siis on see teie enda huvides (no seda ta ei öelnud)? Aga eks näeb. Ma ülemusele juba ütlesin, et kui asjad ei muutu, on laual lahkumisavaldus. Minusugustel on tööd küllaga. Võta aint vastu. Kuu aega on katseaeg (see siis minupoolne tingimus, sest töö mulle ju meeldib - keeldun vaid olemast seltsidaam-meelelahutaja depressioonis ametialaselt manduvale naisolevusele). Kahjuks on kolmandik aega täpselt endise mustriga. Kui Printsessil on halb tuju või talle miski ei meeldi, siis ta käitub kui maailmavalus teismeline tehes selliseid äkilisi liigutusi uste sulgemisel, paberite sättimisel jmt. Et me saaks ikka aru, et tal on paha tuju (ja küsiks, et saaks kurta. Aga me ei küsi). Paraku pole me ainukesed, kes sellist 'armu' on tunda saanud - ülemus unustas Printsessi sünnipäeva ära ja selle järgnes külm sõda. Ja see oli abiks, sest ega suur boss poleks muidu minusugust rotti (muidugi üsna kasulikku-vajalikku rotti) uskunud. Ja nüüd sõltub palju Printsessi tahtest. Kui ei, siis me oleme kõik asendatavad. Ka tema.

Aga varsti olen ma maailma parima mehega päikese käes ja mitte üks printsess ei haugu:)

Käisime kinos

2011-01-18T12:18:00.005+02:00

Ühel kenal laupäeval käisime kinos. Võtsime riski ja vaatasime Eesti filmi. Mina sain positiivse üllatuse/elamuse. "Üks mu sõber" on vaadatav film. Ei ole Eesti filmile omast nn kunsti raiumist, kus näidatakse betoonseina neli minutit ning taustaks kostab šamaanitrumm või Peeter Vähi muusika... Ei, mul ei ole nende muusikute vastu midagi, aga tõesti-tõesti, ma ei suuda sellist suurt kunsti hinnata:P. Sigade ette pärleid vmt.... Minu jaoks oli "Karusüda" päris tüütu film... "Somnambuuli" ei ole julgenud vaatama minnagi. Hah.

Aga jah, "Üks mu sõber" on vaadatav. Esimese hooga saab öelda, et näitlejatevalik on olnud väga tabav: Aarne Üksküla on alati oma tööd väga hästi teinud. Üllatuslik oli Rita Raave osatäitmine ja seda heas mõttes. Huvitav karakter, selle lahendus ja hiljem jõudsin järeldusele, et Ritale vananemine sobib - ta on aastatega üha kaunimaks muutunud... Varasemad tema etteasted on pigem külmaks jätnud.... või kummastavalt mõjunud. Vat ei teagi.

Aleksander Eelmaa osatäitmine meenutas sedasama ullikest, keda ta ka Eesti oma seebis mängib (Ülu vmt). Ehk siis ei üllatanud. Aga jah, ei saanud see film ka läbi nö tekstivaba pildita ehk siis masenduses vana mehe unustuse otsimisest tuleneva viinajoomise tagajärgedest mindi vaikides üle... Iseenesest armas mõte, et on alati olemas keegi, kes muretseb, et Sa ei oleks üksi (olgu see siis see ullike, kes kõigile ennast sõbraks pressib ja kes tegelikult on hirmunud ja üksi, aga vähemasti püüab /ehk durak s initsiativoi:P/). Ka see film ju tegelikult näitas kui üksi me oma uues ja moodsas maailmas tegelikult oleme. Ja ei oska me teistega enam seltsida... Vat selline mõte tekkis. Need kolm karakterit olid kõik tegelikult omamoodi õnnetud olevused ja film ei andnud ju ka lahendust, et asi lõpeb hästi (Eesti film!). Aga ängi oli juba nagu Soome filmis;)

Lisaks kinole vaatasime kodus ära ka sellise oma aja šedöövri nagu "Easy rider". Film oli hea, aga tekitas vastiku tunde. Nn vaba maa Ameerika on väga väiklane ja kõik, mis erineb tavanormist, tuleb tappa, hävitada. Vastik tunne jäi. Mingid redneckid lihtsalt ei suutnud taluda pikkade juustega noorsandide tegelikku vabadust, sest see meenutas neile millest nad ise ilma on. Ja kui miski tekitab tunde, et mu elu on jama, tuleb see ellimineerida. Jeah. Vastik tunne jäi. Seega võib öelda, et tegelikult hea film:) Ja muusika on juba omaette väärtus:) Ja noor Jack Nicholoson on tegelikult täitsa kena;)

Ahjaa, ja see tsikkel, mis Easy rider filmis nii kenasti näha on, on ka hilisem nö kultusratas. Vaadake kasvõi TopGeari Vietnami eri. Ameerika lipuvärvidega ratas Vietnamis on muidugi omaette teema:D

Ja uudisena veel. Me sõidame märtsis päikest otsima. Kaugele. Mõõõõõnnnuuusss:)

üks elamus

2011-01-11T11:17:00.005+02:00

Ma pean jagama üht luuletust...

Kas võtan naise kunagi?

Kas saab must korralik mees?
Kas üllatan naaberkorteri tüdrukut, endal velvetülikond seljas, bakalaureusekübara ripatsid silmade ees?
Ei vii ma teda kinno, vaid surnuaiale ta viin
pajatan talle seal õudusjutte
hundihambulistest libavannidest
ja haralistest klarnetitest
siis ihkan ma teda ja suudlen teda ja hellitan teda
ja juba ongi ta soojaks saanud
ja mina mõtlen et tasuks ehk vihastada, kui ta nüüd ütleks
Kas sul tundeid polegi? Sul peaks olema tunded! Nii ilus on tunda!
Selle asemel võtan ta oma käte vahele, surun ta vana viltuvajunud hauaplaadi vastu
ja kogu öö tähistaeva sodiaagi all kosin teda.

Kui ta tutvustab mind oma vanematele
kas pean siis istuma, selg sirge ja juuksed korralikult kammitud
ning lips ümber kaela kui poomisnöör,
kas pean siis istuma põlved koos nende üürikorteri kehva sohva peal
julgemata küsida, kus on neil siin kemps?
Ja kuidas saaksingi tunda end teisiti sest olen ju noor mees,
kes tahaks päevad läbi vahtida Flash Gordoni seebikat –
No küll see noore mehe elu on alles plass,
kui ta peab istuma terve perekonna ees ja see perekond mõtleb
Me pole teda ju enne ihusilmaga näinud! Ja tema tahab meie Mary Lou kätt!
Pärast teed ja koduküpsetatud kooke küsivad nad mult Millega te tegelete?

Kas rääkida neile tõtt? Kas ma meeldin neile siis enam?
Lõpuks nad ütlevad Olgu peale, abielluge, meie kaotame tütre,
aga võidame poja –
Kas nüüd on käes paras aeg küsida Kus on teil siin kemps?

Mu jumal ja see laulatus veel! Kogu suguvõsa ja kõik ta sõbrad on koos
ja ainult käputäis minu omi, needki habemädalaga pätid
kes jooma ja sööma peal väljas –
Ja see pastor veel! Ta vahib mind niisuguse pilguga nagu näeks ta mind pihku tagumas
ja juba küsibki ka mu käest Kas sa võtad selle naisterahva oma seaduslikult laulatatud abikaasaks?
Ja minul hakkab lõug värisema ja ma vastan Säh sulle kooki moosiga!
Ma annan pruudile musi ja kõik need matslikud onklid patsutavad mulle õlale
Poiss, nüüd on ta päriselt sinu oma! Ha-ha-ha!
Ja nad manavad endale silmade ette, kuidas lähevad lahti meie rõvedad mesinädalad –
Kõik need tobedad riisipudingud, kõlksuvad konservipurgid ja läikima löödud kingad
Niagara juga! Meid on terved hordid! Meid rohelisi naisemehi! Meie noorikuid! Lilli!
Kõik me voolame kokku õdusatesse hotellidesse
Kõik me tahame täna öösel teha ühte sedasama asja
Ja see ükskõikne hotelliregistraator, temagi teab, mis meil kavas on
Ja need fuajee mänguautomaadid, nemadki teavad
Ja vilet laskev liftipoiss, ka tema teab
Ja iga jooksupoiss teab
Nad kõik teavad, nii et mina tahaks sellesamuse peaaegu tegemata jätta
Mis oleks kui ei heidakski sängi, jõllitaks hotelliregistraatorile otse silma sisse!
Ja röögiks: Ma eitan mesinädalaid! Ma eitan mesinädalaid!
hüppaks lausa marutõbisena sisse igasse kiimalisse magamistuppa
ja kisendaks Raadiol on kõht ees! Kassil on kopp taga!
Oi jaa, olen elanud Niagaras igavesti! tumedas koopas joa all
Jah just seal olen istunud ja istunud, olen Hull Mesinädalamees
ma muudkui leiutan vahendeid, kuidas lõhkuda abielusid, ma nuhtlen teid mitmenaisepidamisega
ma olen abielulahutuse pühak –

Ja kui ma ometi abiellun, kui must korralik naisemees saab
Küll on siis ikka tore tulla koju oma naise juurde
ja istuda kamina äärde, kui tema talitab köögis
tal on põll ees, ta on noor ja veetlev, ta ihkab minult last saada
ja ta on minu kojutuleku üle nii õnnelik, et kõrvetab veiseprae põhja
ja siis tormab ta nuttes minu juurde ja mina tõusen oma suurest perekonnapea tugitoolist ülesse
ja lausun Mõõkhambuline jõuluvana! Kiirgavad ajud! Kurttumm õun!
Mu jumal, missuguseks abielumeheks ma olen muutunud! Jajah, ma peaksin naise võtma!
Aga kui palju tuleks enne ära teha! Näiteks hiilida hilja õhtul härra Jonesi majja
ja katta ta golfikeppide kollektsioon 1920ndatel aastatel ilmunud Norra raamatutega
Või riputata Rimbaud’ portree tema muruniitja külge
või kleepida ta teivastara Tannu Tuva postmarke täis
ja kui proua Heldust tuleb kogukonna korjanduskarbiga
siis on vaja ta läbi kabistada ja rääkida talle sellest, et taevas on märgata ebasoodsaid endeid!
Ja kui valimiste eel tuleb linnapea mu häält jahtima, siis tuleb talt küsida
Millal teeb ta lõpu vaalade tapmisele inimeste poolt!
Ja kui piimamees tuleb, siis jätta talle sedel tühja pudelisse
Pingviinitolmu, too mulle pingviini tolmu, mina tahan pingviinitolmu –

Ja mis siis kui ma olen naisemees Connecticutis ja lund on paksult
tema on sünnitanud lapse ja mina olen täitsa kurnatud, öid magamata,
olen langetanud lauba vastu vaikset aknaruutu,
mu selja taga on minevik, mis on pakkunud mulle vaid tüütut ja labast argielu
ma olen küll põlvelõdistaja, kuid ometi varustatud vastutustundega
ma pole tagantselja laimaja ega keeda perele suppi Rooma riigi müntidest –
Aga kuidas veel võiks mu pereelu seal välja näha?
Kindlasti peaksin titale lutsimiseks andma veniva kilega kaetud Tacituse köite
Kõristiks kotitäie purukspekstud Bachi plaate
Peaksin kinnitama Della Francesca repro ta titevoodi kohale
Tikkima ta pudipõlle peale terve kreeka tähestiku
Ja ehitama talle mänguaedikuks katuseta Parthenoni

Ei, ma kahtlen, kas oleks saanud must säherdust isa
Ei-ei, seda külaelu, seda lumevälja, seda vaikset külma aknaruutu küll mitte
pigem oleks see palav haisev ja närvesööv New York City
see oleks seitsmendal korrusel, kus seinavahed rotte ja prussakaid täis
mu paks sakslannast naine kooriks kartuleid ja kamandaks Hakka ometi tööle!
Ja viis tatist jõmpsikat vahiks üksipäini Batmani filmi
Ja mu naabrid oleksid kõik hambutud ja kõõmased
otsekui nõiamoorid 18. sajandi mustalt missalt
kõik nad trügiksid minu juurde telekat vaatama
Aga majaperemees nõuaks, et ma üürivõla ära maksaksin
Ja võlgu nõuaksid mult sisse ka poodnik, gaasikompanii ja elektrivõrk
võimatu oleks pikali visata ja unistada, et tüütu telefonihelin muutuks lumehelveste lummavaks langemiseks
ja et parkimisplats oleks autode asemel ürgvaikseid viirastusi täis
Ei! Ma ei tohi naist võtta! Eladeski ei tohi ma naist võtta!
Aga kujutage pilti, kui ma oleksin abielus ilusa rafineeritud daamiga
ta oleks pikk ja kahvatu ja seljas oleks tal elegantne must kleit ja käes pikad mustad ballikindad
ta hoiaks pikka suitsupitsi ühes ja pokaali viski ning soodaga teises käes
ja me elaksime pilvelõhkuja hiigelaknaga tornitipus
kust me võiksime näha kogu New Yorki ja selge ilmaga kaugemalegi
Ei, ma ei suuda ette kujutleda, et oleksin abielus oma vanglaaastate unelmaga –

Noh aga kuhu jäi siis armastus? Olen unustanud armastuse
mitte sellepärast, et ma pole armastuseks võimeline
Vaid hoopis selle pärast, et pean armastust niisama ülearuliseks kui suvel kingade kandmist –
Ma pole kunagi tahtnud naiseks tüdrukut, kes tuletaks mulle meelde ema
Naitumine Ingrid Bergmaniga on ikka ja jälle võimatu
Üks tüdruk ehk sobiks, aga tema on juba abielus
Aga ega mehedki mulle meeldi
Aga keegi peaks mul ikkagi olema!
Sest mis siis saab, kui olen 60nene vanapoiss
ja elan ihuüksi oma möbleeritud toas ja mu aluspesul on kuseplekid peal
ja kõik teised on abielus! Kogu maailm peale minu on abielus!

Ja ometi tean, et üks naisterahvas võiks mul olla, nii nagu temalgi võiksin olla mina
ja miks siis ka mitte paari minna –
Sest nii nagu tema oma võõrandunud ja uhkes üksinduses oma printsi ootab
nii ootan ka mina teda - mustmiljon aastat oleme teineteisest ilma olnud
ja meie elu on naeruväärne.

Naisevõtt
Gregory Corso
Tõlge: Andres Ehin
Originaal http://www.litkicks.com/Texts/Marriage.html

HUA!

2011-01-04T12:42:00.005+02:00

Ilusat alanud aastat ja olgu see teile kestlikult parem kui eelmine!

Minul tuli aasta rahulikult - minu kõige armsama seltsis. Väheke sai tulejutte ka õhku keerutatud ja omajagu šampust joodud. Söögiga me eriti ei priisanud - ostsime lõunaks eine Masala nimelisest India söögikohast ja sellest piisas. Söök ise ei olnud hea (v.a. lõhe), kahjuks. Aga vahuveiniga annab kõike alla loputada, eks, ja kuna ma olin eelnevalt töö juures noore kolleegiga krooni väärikalt ära saatnud (ikka šampanjeriga), siis ei tahtnud söök üldse alla minna. Ja kuna see kraam oli india toidu kohta keskmiselt vähem maitsekas (isegi soola ei raatsinud raisad panna ja veiseliha olid suutnud nii ära rikkuda, et see nägi välja nagu tallanahk ja maitses kui saepuru). Ei ahvatle enam. Aga kuna me saime selle söögi 50% allahindlusega (jah, nii just püütaksegi ökonomiste. Irw), siis väga suur kaotus ei olnud. Aga uuesti ei taha minna.

Esimene tööpäev algas rahulikult, aga lõpp läks tormiseks. Noh, Printsessil oli aasta esimesel päeval juubel, aga tädi ei teinud nägugi, et teeks peo vmt (kodunt kaasa võetud kommikott seda ju ei tähenda, sest mul peaks sel juhul olema sünnipäev vähemasti kord kuus). Krt, on ikka ihnus..... Noh me ka siis ignosime. Päeva lõpuks ei teinud ka ülemus nägugi, et midagi peaks toimuma ja tädi vihastas nii, et nägu sinine. Mõneti märgiline asi - me loome suhteid terve aasta jooksul ja kui suhted baseeruvad hirmul või vajadusel, siis need kipuvad enamasti lühikeseks jääma. Ma ei taha parastada. Tegelikult on tädi ääretult õnnetu ja üksildane isend. Mine tea, milliseks ma ise se's vanuses kujunen. Aga jah, ei leidnud eneses sellist vaimutugevust, et talle õnne soovida... Seda eriti eelmisele aastale tagasi mõeldes... Ma ei ole pika vihaga - ainult aastakes viis, või nii. Muig.

Märtsist suundun suure tõenäosusega teisele tööle. Jätan kiire kasumitootmise eesmärgina kõrvale ja astun uuele, rohkem südamelähedasemale, elule vastu. Soovige mulle edu.

Ahjaa. Eurost ka. Mulle on seda kalkulaatorit vaja (AbFab kirus seda millalgi pidades seda tõeliselt mõtetuks vidinaks). Ma ei jaksa arvutada. Ja seda peab tegema. Ma käisin oma viimase kroonisularaha eest koeratoitu ostmas (no kui Sul on 500 eeku ja Sa pead selle kas vahetama pangas või tarbima kaupu selle eest lähema kahe nädala jooksul, siis tuleb teha midagi, mis nõuab väikseimat panust:P). Pakk maksis 202 krooni. Ulatades 500se, peaks sellest tagasi antama 298 krooni ehk kiire arvutuse kohaselt 19,05 EURi. Aga kassaaparaat toksis tagasiantavaks rahaks 18,67 EURi. Ehk siis rahavahetamise kulu on sisse arvutatud (38 eurosenti ehk 5,95 eeksu; jah, ei ole suur raha, aga asi on põhimõttes ja ma olen väga põhimõtteline naine! Hah.). Niet ettevaatust, seltsimehed! Aga muidu on tore. Numbrid on kenad pisikesed. Kontol ka ja see ei ole nii tore enam. Aga mündid on ilusad. Need 18,67 EURi sain ma ju müntides ja rahakott muutus hetkega enesekaitsevahendiks. Irw.

veidi veel, õige vähe....

2010-12-30T13:09:00.000+02:00

täiskasvanute rollimängud

2010-12-29T13:00:00.005+02:00

Ma olen täna olematud öötunnid magades veetnud ja ilmselt seetõttu häirivad mind mõningad asjad rohkem kui tavapäraselt. Et siis virisen siin nüüd natu. Mind hämmastab üks kindel suund Eestis. Nimelt arvavad mitmed naisolevused (k.a. need, kellele mõistust palju antud), et kunstküüned, võltsripsmed, korralik (so palju) võõpa ja solaariumipäike on need, mis naise ilusaks teevad. Noh, olen ka võltsripsmed ja -küüned ära proovinud. Viimase puhul küll pigem lihtsalt lasin omad küünised geeliga katta. Ei saa midagi öelda - kõik need kaks nädalat on väga mugav: ei pea silmi pähe joonistama ega küüsi lakkima. Aga asi näeb siiski võlts välja. Mu silmad tänavad mind, et ma neid rohkemate asjade kui arvutivahtimine, ei piina ning küüsed on ka looduse poolt antuna ilusad ja tugevad. Elavad ka võrkpallilahingud üle. Aga teema juurde tagasi tulles. Advokaatide bürood, nõunike armeed jmt kohad on täis selliseid tüdrikuid. Vähe, väga vähe, on näha ehedat ilu. Ka meie raamatupidajad on sellised iluvidinad (nüüd hakkavad feministid mind kahvlitega taga ajama, sest igal daamil on õigus eneseväljendusele ja seda kasvõi geelküünte või kõverate sukkpükste näol). Kahjuks v õnneks, mulle need vidinad erilist usaldust ei sisenda. Nagu me endine perearst, kel ilmseltkulub rohkem aega enese võõpamisele ja tuunimisele kui patsientide kuulamisele. Praegune arst on eelmisega võrreldes lausa suurepärane leid. Ilus inimene nii seest, kui väljast ja seda ilma tuunimiseta.

Et siis, in sum, me mängime päevast päeva mingeid osi justkui lavastuses (paatoslikult: eluteatris), aga ma tahaks näha pärisinimesi....

Et lõpetuseks hüüan ženjafokinlikult - olgem loomulikud!

PS on aga üpris tõenäoline, et selline suhtumine tuleneb otseselt minu vanusest... mood ei huvita mind ja mulle meeldivad inimesed ilma maskideta (otseses ja kaudses tähenduses). Ma ei viitsi mõistatada... olgem siirad:)

2010-12-29T10:09:00.003+02:00

Mu põnn jäi enne jõule haigeks. No see selleks, ikka juhtub. Mida tahtsin jagada on see, kuidas me arsti juures käisime. Arst kuulab last ja käseb sügavalt hingata ja arvake ära mida mina tegin? Automaatselt hingasin koos lapsega kenasti ja sügavalt:D

Haigusega on õnneks ühel pool. Nohust sai võlurohu Sinupreti abil lahti paari päevaga. Järgmine kord kui see needus nimega nohu peaks mind ka tabama, võtan raudselt kasutusele.

Talv on iseenesest tore. Õhuniiskuse puudumine ajab ainult närvi. Kodus on õhusniiskus saavutanud juba 20% taseme. Ei ole hea, üldse ei ole hea. Olgu öeldud, et inimloom funktsioneerib kõige paremini siis, kui õhusniiskus on 40-50%. Täna panin märja käteräti radiaatori peale. Näis.

kuidas öelda...

2010-12-27T12:38:00.003+02:00

... tööpakkujale ära nii, et viimane ei solvuks? Ma olen neile öelnud põhimõtteliselt kõhkleva-kahtleva 'jah'-sõna. Pean selle nüüd tagasi võtma, sest mõelnud ja analüüsinud olukorda, ei kära see töö sugugi....

Muidu läheb mul kenasti. Jõulud elasin ka üle. Sõitsime Lõuna-Eestisse. Mina läksin oma autoga ees, sest kandamiks oli lisaks mulle veel kolm last ja koer. Tartusse jõudes selgus, et Statoili peatus jääb ära, st selline viimsepäeva jõulumöll oli Maksimarketi ees, et polnud suuremat tahtmist oma järgmisi tunde seal mööda saata. Õnneks jäi veel Olerex teele ja sealt sai ka 'kuuma koera' ja kalja. Jah, me sööme muidu üsna tervislikult:)

Kohale ma igatahes sain. Suureks rõõmuks punnisin ka õlle kohe lahti. Mõõõõnnnuuus.

24ndal kühveldasime õega saunani tee ja raiusime järve augu ning kandsime sauna vett. Naised kütsid sauna. Saime hakkama. Saun oli kuum ja õlled külmad. SR jõudis ka õhtupoole kohale. Temaga olime saunas mõnusalt kaua. Sai ka lumme hüpatud. Siiani imestan, et kui lavalt lumme hüpata, siis võtab keskeltläbi paar sekundit aega, enne kui pähe jõuab signaal, et assa-saadanas-kui-külm-on!:) Pikad juhtmed. Igatahes, sai saunast hää enesetunde ja rõemsa tuju. Hilisem söögiorgia sai ohjeldet ja õhtu lõppes õnnelikult.

Vaatasime ka miskit filmi. 'Jõululugu' oli vist. Animatsiooniversioonis Jim Carrey:) Nii ta üldiselt kärab. Päriselus mitte. [nu eks see ole nagu Kenderiga, et osale meeldib ja osale mitte].

25ndal hakkasin Talna poole tagasi uhama. Kolmetunnisest teekonnast sai sujuvalt kuuetunnine. Ilm oli s*tt ja nähtavus kesine. Lisaks kõigele polnud juba Tartus kohta, kus vetsus käia - nii ma siis kannatasin koduni. Meenus Sipsiku bloogis kirjeldatu, et kui kokkupõrge, sis võid põiega üldiselt hüvasti jätta. See teadmine hoidis une eemal... Kaalusin ka poolel teel lumme endale pesa kaevata ja seal siis õndsaks saada, aga kuna hämardus, ei taht eriti pidama jääda. Ja autorong oli aukartustäratav.

Koju jõudes oli vabanemine suur ja ülejäänud päeva ma siis magasingi maha. Virgusin taas 11 paiku... ja siis ei saanud enne kolme silma kinni. Vahtisin miskit filmi ja .... joonistasin. SR püüab mind juurte juurde tagasi saata, et ma oma hobiga rohkem tegeleksin ning kinkis mulle lõuendi ja õlivärvid... Ahh...

Aga nüüd võiks väike puhkus tulla.... Jälle:)

Nu ja lõppeks loodan, et te saite kõik vajaliku nänni ja/või joogid ning olete ühe lisapuhkepäävaga rahul. Mina igatahes olen. Nänni suurt ei saand ja ei taht ka, aga juua selle eest sai. Natuke. Mulle pole enam ammu palju vaja - odav naine. Paar õlut ja ööbikud:D

ajakohast nalja:)

2010-12-21T15:14:00.003+02:00

Väike Mari ei olnud just parim õpilane pühapäevakoolis. Tavaliselt ta magas läbi kogu tunni.
Ühel päeval esitas õpetaja küsimuse, just siis kui tüdruk oli tukkuma jäänud: "Ütle mulle,
Mari, kes lõi universumi? "
Mari ei lasknud sellest ennast segada vaid põõnas edasi. Appi tuli Juku, kes plikat nööpnõelaga torkas.
"Püha Jumal!" karjatas Mari ärkvele võpatades.
Õpetaja ütles: "Väga hea!" ja Mari vajus taas unne.

Veidi aega hiljem õpetaja küsis klassi käest, "Kes on meie Issand ja Lunastaja?"
Veelkord tuli Juku appi ja nõelas Marit uuesti.
"Jeesus Kristus!" kiljatas Mari
Õpetaja ütles: "Väga hea," ja tüdruk vajus taas unne.

Siis küsis õpetaja kolmanda küsimuse. "Mida ütles Eva Aadamale kui oli sünnitanud talle kahekümne kolmanda lapse? "
Ja taas torkas Juku nööpnõelaga Marit.
Seekord hüppas Mari püsti: "Kui sa selle kuradi orgiga mind veel kord torkad, siis ma murran ta pooleks ja topin ta sulle pe%se!

Õpetaja minestas.

Pärit foorumist biker.ee.

selgitage mulle, vanurile

2010-12-16T12:05:00.004+02:00

Mis on Kaur Kenderi fenomen? Ma vaatan seda uudist ja pilti. Siis loen ja vaatan uuesti pilti. Ei saa aru. Miski platnoi-imagoga teismelise kõnepruuki harrastav keskikka jõudnud tegelisnki. Ühe tema raamatu olen, tõsi-tõsi, kunagi läbi lugenud. Siiani ei saa aru, miks inimesed selle eest on nõus raha välja käima. Kui ma raamatut lugema asusin, siis sisuliselt juba alguses ootasin millal asi paremaks läheb. Ei läinudki. See vist on nagu selle Videviku-saaga filmidega (ei ole neid lugenud ja ei hakka ka). Mingi kummaline massipsühhoos. No normaalsele naisolevusele ei ole üks töllmokk kuidagi meeltmööda (keegi kirjutas sellest ka blogis ja mai vaildgess oleks AbFab). Pealegi milline mõttelage pilk! Öäk. Ja kaameratöö on sisuliselt olematu - kõik tegelased kas jooksevad kaadrisse või seisavad kaadris oma mõttelagedate mollidega. Libahundipoisi sisse toomine lisas omajagu homoerootikat. Aga kutsud olid mudugi armsad. Kahjuks ei tõsta see filmi isegi keskpäraste hulka.
Aga Kenderi juurde tagasi tulles - kas naistele läheb see nn paha poiss (sisuliselt vanglaerootikat presenteeriv keskealine herra) peale? Või ta lihtsalt püüab sellele rõhudes oma raamatuid müüa? Võimalik, et tegemist on lihtsalt andeka turundusgeeniusega. Kirjanikuna aga... ei hakka avalikult halvasti ütlema. Kes teab, see teab.

one of those days...

2010-12-06T16:09:00.004+02:00

krt, täna ajavad kõik asjad marru. Päev algas kenasti, aga siis hakkasid asjad kuidagi viltu vedama ja nii jäigi. Ehk läheb mõne aja pärast paremaks. /loodab
Üle kahe nädala taas tööl ja see asutus mõjub mulle kehvasti. Nu töötame selle nimel, et siit minema saaks. Täna kingiti meile asutuse logoga helkur. Osa motivatsioonipaketist:P.
Olin õppepuhkusel. Lugesin materjale, et valmis kribada oma doktöö. Ja siis veendusin, et mul ei ole motivatsiooni ööd ja päevad vaeva näha. Et saaks ikka töö, mis oleks reaalselt ka mingigi lisandväärtusega... Ma ei näe seda, mis ma sellest meeletust pingutusest saan... Mulle meeldiks teha teadust, jah. Aga ma ei jaksa seda teha omast vabast ajast. Ehk siis ma tahan näha selle pingutuse taga rohkemat kui seda, et saan end veel ühe paberiga ehtida ja uute teadmiste saamiseks ei pea teps mitte mingit etteantud teemat analüüsima (eriti veel kui on teada et suurt panust teema arendusse pole ju tegelikult oodata). No mida kuradit. Sellega pole lõppeks midagi peale hakata. Ja ma ei taha oma elu elamata jätta. Ma tahan olla. Ja lõputu rügamine on ära tüüdanud.

Juuksed, lumi, mets... ja filmid:)

2010-12-01T09:51:00.005+02:00

Lugesin hiljuti Justin Petrone heietust selle kohta, mida naised oma juustega teevad või teha lasevad. Et ta ei teagi mis värvi ta ema või vanaema tegelikult on. Ma olen selle probleemi enese laiskusega lahendanud. Jah, ma olen hall ja jah, ma ei viitsi oma kiharaid kuidagigi enam toonida. Algas see katsetusega, et kas ma suudan olla nii, et ma ei möksi enam. Et mingi kummalise 'üldsuse' poolt pähe pandud mõtte kohaselt ei olekski ma a la naturelle ilus. Ehk siis tarbimisühiskond. Et oled ilus vaid siis kui möksid end igapäevaselt miski jamaga kokku. Ja juuksed on mul ilusad ka ilma selleta, et neid pidevalt toonima peaks (olgu allah aj pühakud kiidetud!). Kenad päikese poolt sisse tõmmatud triibud paistavad kah ja meenutavad ilusat reisi Horvaatiasse. Ehh - ma olen ilus, loomalikult!;)

Eile avastasime SR-ga et oleme suutnud oma aja sedasi ära planeerida, et koju jõudes oleme nõnda väsinud, et jääme kohe teineteise lähedust tundes, soojas ja turvalises kaisus, tuttu. Ma jõin ka ühe õlle. Ei kannagi rohkem. Harjutamist on väheks jäänud. Hah. Ehk siis täielik võõrdumine alkoholist. Ja see ei ole paha. Meel on erksam. Aga magada ei raatsi. Selline tunne on, et meile on antud vähe aega ja me tahaks võimalikult palju koos kogeda enne, kui see aeg ära lõpeb. Kisub morbiidseks, eh? No ei ole ju. Pmtslt, olen ju juba pool oma lühikesest ja tähtsusetust elust ära elanud ja teine pool, mis ilmselt just kõige kenam enam ei ole, on ees. Prooviks siis maksimumi välja pigistada. Koguda emotsioone, hetki, mälestusi. Et oleks, mida hiljem oma lastelastele kamina ees jutustada (osa neist ilmselt enam ei meenu ja mis pole meeles, tuleb välja mõelda:D).

Ilmast ka. Ärge tulge ütlema, et teile ei meeldi. Mulle meeldib (te võite salaja endamisi seda va ilmataati sõimata, aga kiunumist küll ei taha kuulda/lugeda). Ma isegi tegin hääst meelest meie ühistu palgal oleva kojamehe elu ilusamaks ja ajasin maja juures asuva platsi puhtaks ja maja ees asuvad parkimisplatsid ka. Mõnus värskes õhus võimelda. Võimlemisest veel. Käisime SR-ga möödunud laupäeval metsas. Kõrvemaal. Läksime matkarajale. Ääretult kaunis olemine. Puhas ja valge ja kõik justkui suhkrust. Meenutasin lapsepõlve - tegin lumeingleid ja sõin lund.:) Ja see 'põlvetõstejooks' (lund oli ikka omajagu) ei häirinud üldse. Vähemalt alguses. Aga siis hakkas hämarduma ja me eksisime ära ja väsimus hakkas tapma. Matkarada tähistavaid märke enam ei näinud. Hämar ja võpsik tihenes ootamatult ja lund nii palju, et need märgid puude peal olid kenasti peidet (tuisk oli olnud täpselt õigelt poolt). Ekstaole. Ja ei jäänudki muud üle kui mööda oma jälgi tagasi tulla. Hea, et SR-l oli taskulamp põues. GPS oli ka, aga paksus metsas paari külmakraadiga keeldus see vidin meid positsioneerimast. Niet jah, ega massin inemese vastu saa (ütles memm, kui lõpetas laulu hiljem kui orel:P).

Saime lõppeks ikka metsast välja ja tegime kohe teed. Väga mõnus. Kuum tee peale neljatunnist lumes müttamist. Siiani ikkagi hea tunne. Kuigi lõpus ei tahtnud väsimus minust lahti lasta ja püsti püsimine oli keeruline (see laudtee, mis enne parklasse jõudmist ületada tuli, oli salajasi lõkse täis - küll auke ja libedaid kohti, mis lume alla kenasti ära peidetud), aga kohale ma ikka jõudsin.

Jõudsime PÖFFil ka kolm filmi ära vaadata. Esimene oli India film "Raavan", mis oli tegelikult üllatavalt hea. Ma juba ootasin hulgaliselt silmade pööritamist ja massilisi tantsustseene ja kehva kaameratööd, aga ei - väga mõnus film oli. Ja täitis oma eesmärgi - et väitis, et hea ei ole alati üdini hea ja halb ei pruugi tegelikult üldse halb olla. Raavan on siis India kultuuris deemon. Teine film "Tsiitsitajad" (Venemaa) oli selline unenäoline jutustus inimeseks olemisest. Ummamuudu. Aga kõnetas küll. Ei olnud küll seotud meie sugulasrahva maridega (see lugu on täieliselt välja mõeldud), kuid usutav. Jelena Skulskaja rääkis enne filmi ka sellest, et isegi Tarantino olla ära petetud selle looga. Et ka tema oli arvanud, et tegu on dokumentaaliga. Aga vat ei ole. Kolmandaks vaatasime "Taevariiki". See oli lastest ja nende nö mustvalgest maailmast, oskamatusest tegeleda leinaga jmt. Väga hea film.

Pildil on meie eelmine retk Juminda poolsaarele. Pilt tehtud radari lähedal mere ääres. Vägev tuul olle:)

...

2010-11-26T12:26:00.004+02:00

Gunni mälestuskontsärdile ei lähe. Teatavatel põhjustel. Ja muidugi, PÖFF on ju ka. Eile vaatasime 'Printsessi'. Soome film tuntud headuses. Pani mõtlema, et kas see, mida me näeme, on ka tegelikult olemas või tahame me seda nõnda näha. St meile on õpetatud, et nii asjad on ja nii me neid ka näeme. St kool annab meie mõtlemisele piirid. Kui me suudame ja leiame eneses piisavalt vaimujõudu ja - tarkust, siis suudame näha ka muud. Imetlen neid, kes suudavad. Nad on väljasurev seltskond.... Ja tihti ühiskonna poolt tagakiusatud ja mitte mõistetud. Nu ega ma siin igat ullikest ka kaitse, aga see veel ei tähenda, et nende maailm oleks vale. Lihtsalt teistsugune.

Naljakas on see, et tavapärane äng sellest filmist puudus. Muidu on Soome filme keskmisest raskem vaadata. Aga plaanis on veel mõned Soome ja siis Jaapani, Lõuna-Korea ja Hiina filmid:) Eks näeb, kas jaksab.

Aga see on tore nupuke. Milline on õige naine? Ma ei ole seda ja suureks saades ei kavatse hakata ka. Pfah. Ja et ei tunduks, t meie elu on halb, vaadake seda videot. Ehh, haridus massidesse!

ja veel

2010-11-17T16:15:00.003+02:00

Täna homik algas sellega, et pidin koeralt pissiproovi kätte saama. Kui härra Vet. seda ütles, tegin ma ilmselt nii üllatunud näo, et tüüp muigas salamahti (üritas seda küll varjata, aga ebaõnnestus) ja küsisin siiralt, et KUIDAS? Soovitas kulpi või kaussi. Et see siis alla susata kui koer parajasti jalga tõstab. Mina muidugi nägin juba vaimusilmas seda, kuidas koer peale seda kausi/kulbiga ründamist iga järgmine pissimise kord vargsi selja tha piilub, et ega ometi seekord see hull naine jälle kausiga ründa. Tegelikkus nii dramaatiline muidugi ei olnud. Nipp seisnes selles, et tuli natuke viivitada õue minemisega ja siis on see esimene jalatõstmine nõnda mõnus, et pole tal aega jälgida kus ja mis ja kes. Sain selle sortsu igatahes kätte. Kõrvalt võis seda mudugi üsna tore jälgida olla. Tuleb väike valge koer ja tõstab jalga. Temale kargab ligi silmini kinnimässitud suures sulejopes tegelane (no krt kui külm hommikuti õues on!) ja suskab karbi kõhu alla. Ja siis võtab taskust süstla (herr Vet. oli nii lahke ja andis selle mulle eelneval õhtul) ja imeb selle karbi põhjas oleva tilga süstlasse.

Siis kepsutasime kliinikusse ja selgus, et meil on perekondlik soodumus põiepõletikele (nu ma sain selle Meerikas olles, sest nad saadanad armastavad ülemäära konditsioneere)... Et siis peremehed ja loomad lähevad ajapikku ikka ühte nägu. Nujah, minu antibiotsikuur on läbi, tal alles ees. Hirmus mõeldagi, kui piinav see põletik ühele isasele koerale võib olla (ta peab ju kogu aeg pissima....). Kurb noh.

Aga muidu läheb meil hästi.

Test ja juhe

2010-11-17T15:59:00.004+02:00

Kuna tööl olles ipub juhe viimasel ajal üsna kiiresti sõlme minema ja vaimne võimekus kukub kolinal, siis tegin testi. Test ise asub siin. Sain teada, et olen eetilis-intuitiivne introvert. Kõlab üsna pahaendeliselt, eks? Hah. Ja allpool on siis näha mis ma siis tegelikult olen. Polegi väga halb. Aga raha mind ei armasta. See on halvasti.

	INFJ
	INTROVERT-INTUITIIVNE-TUNDEINIMENE-OTSUSTAJA (EII – Eetilis-intuitiivne introvert)
	ÜLDINE ISELOOMUSTUS INFJ tüüp on keeruka natuuriga, sügavalt isikupärane. Suudab mõista inimsuhete keerukust, sest ta on tugeva empaatiavõimega (võimega mõista teiste sisemaailma). Usaldab intuitsiooni ega sõltu kellegi autoriteetsest arvamusest või populaarseks kujunenud seisukohast. Probleemid peaksid teda ainult ergutama mõtlema ja tegutsema. Olles rikka kujutlusvõimega ja sügava huviga teiste inimeste vastu on ta lõpmatu inspiratsiooni ja rõõmu allikaks neile, kellega elus kokku puutub. Tema sisemine elu on liikumapanev jõud kuid võimalikuks nõrkuseks võib saada aeglus, millega ta jagab oma sisemist rikkust. Kuid seda puudust kompenseerib siirus ja hoolitsus abikaasa ja laste suhtes. INFJ tüüp on sõltumatu individualist, keda juhib inspiratsioon, loominguline mõttesähvatus. Mõnikord ei suuda ta mõista, miks tema ideed ei ole teistele vastuvõetavad, miks nad ei tule temaga kaasa. Tema sõltumatus ei ole tavaliselt silmatorkav, sest hindab kooskõla ja sõprussuhteid. Kui vaja, püüab teisi veenda aktsepteerima oma ideid ning nende elluviimise nimel koostööd tegema. INFJ tüüpi inimene tahab kõiges näha teatud mõtet, puudutagu see tööd, suhteid teistega või isegi materiaalset vara. Kõige enam on ta rahul tööga, kus saab rakendada intuitsiooni - näha tähendusi, seoseid, võimalusi. Üks niisugune töövaldkond on õpetamine. Tema empaatiavõimega sobib hästi ka psühholoogiline nõustamine, samuti muud tööalad, kus inimene ja inimsuhete tundmine on väga tähtis. Edu saavutab ta tänu inimlikule soojusele, entusiasmile, keskendumisvõimele ja originaalsusele. ESMANE MULJE INFJ tüüp on heasüdamlik ja hoolitsev. Tema juurest lahkutakse sooja tundega. Ta ilmutab üsna selget huvi teiste suhtes ja soovi olla meeldiv ning kasulik igas situatsioonis. Kuigi ta on väga vaikne meeldib inimestel temaga koos olla ja nad tulevad heameelega ta juurde tagasi. SUHTLEMINE Kõige peenemalt väljendab INFJ tüüp end kirjalikult. Tal on talent kirjutada selgelt, veenvalt ja mõjuvalt, leides alati õiget sõna. Kuid see omadus sõltub sellest, kuivõrd tal on piisavalt aega mõtiskeluks. Vastasel juhul on ta aeglane eneseväljenduses. MIS ON ARMASTUS Minu mõistus, süda ja hing on täis armastust. SEKS JA LÄHEDUS See on südame, mõistuse ja vaimu sulam. See on eneseohverdamine vastu tulles abikaasale, et mõlemad muutuksid üheks tervikuks. INFJ tüübi vaatevinklist lähedus tähendab eneseloobumist armastatu vajaduste nimel. Tema seesmine inspiratsioon saavutab oma täiuslikkuse toimingutes, mis on täis armastust, hoolitsust ja ennastsalgavust, mis omavad füüsilist iseloomu. FINANTSID Detailsus ja täpsus on see raske rist, mida ta kannab. INFJ tüübil on raske leida midagi inspireerivat sellises askelduste rikkas nähtuses nagu raha. Seepärast ta tavaliselt toimib rahaga mitte kõige paremal viisil. Sageli, tunnetades oma nõrkusi, ta võib olla konservatiivne ja ettevaatlik rahalistes küsimustes. KONFLIKT Selline sõna iseenesest ja see, mida ta tähendab, tekitab INFJ tüübil õudustunnet. Tundub, et ta on nõus seisma silmitsi surmaga kui konflikti meenutavaga. See on vastuolus tema loomuga ja ta on veendunud, et midagi head sellest välja ei tule. Kui tal siiski tuleb konfliktiga kokku puutuda, teeb ta seda tahtevastaselt ja raske südamega. KOHUSTUSED See on miski sügav, püsiv, igavene ja oma kõrgemas tähenduses kõikide eesmärkide ja elumõtte teostus. Ta võtab ettevaatlusega enda peale kohustusi, kuid kui see on toimunud, siis tagasiteed enam pole. Seetõttu, et INFJ tüüp on niivõrd otsustusvõimeline, on tal raske andestada oma ligimesele, kes täidab oma kohustusi vähem kui 110 protsenti. Ta esitab kõrgeid nõudmisi endale ja oma elukaaslasele, nõudes täielikku pühendumist. VANEMLIKKUS INFJ tüübi jaoks lapsed on elu mõte teostamine. Tema jaoks on see inimelu sisu sügavaim väljendus. Oma inspiratsiooni ta suunab lastele. Ja lapsed mäletavad temast kui kannatlikust, õrnast, lahkest ja innustavast vanemast. LEPINGUD Ta tunnetab tõsiseid kohustusi suhete süvendamise ja arendamise ees, seepärast lepingud tunduvad talle eluliselt vajalikena. INFJ muundab oma mõtteid ja nägemusi eesmärkideks, mis olles saavutatud, muutuvad teostatu mõõdupuuks, mis peegeldab suhetesse paigutatud energiat. SUHETE LÕPETAMINE Nagu ka teised Tundeinimesed (F), INFJ tüüp hoiab suhetest kinni kaua peale seda, kui nad lõpevad, mõtiskledes selle üle, kuidas võinuks parandada olukorda. Süütunne võib sundida teda suhet hoidma kuigi teiste jaoks oleks parem lahku minna. Peale seda kui õnnestub süütundest ja kaotusest vabaneda, INFJ tüüp annab suhetele hinnangu ja nagu paljud Otsustajad (J), jätab need maha ja liigub edasi uute suhete poole. STRESS Olles oma loomult vastutulelik ja vaikne INFJ tüüp on eriti haavatav ja alluv stressile. Arusaamatused suhetes lähedastega viivad teda tõsiselt rööbastest välja. Nagu ka kõik NF temperamendid stressi situatsioonis, INFJ tüüp tunneb end murtuna ja kaotatuna, nagu mängiks ta kellegi rolli selle asemel et jääda iseendaks. Selline „kahestumine“ võib viia haiglase seisundini, kuigi haiglaslikud sümptomid pole materiaalsed vaid kutsutud esile umbusklikkuse poolt. Tunnetades end lahtirebituna füüsilisest maailmast, INFJ tüüp on rõhutud ja halvatud oma tagasihoitud emotsioonide poolt. Vaatamata et INFJ tüüp eelistab mitte tegutseda ning varjata kuni stressisituatsioon lahendub iseenesest, talle poleks paha olla aktiivsem ning lõpetama end sättimist ümbritsevate järgi. Olles erakordselt kaasatundlik ning viisakas, INFJ tüüp kaldub pidama oma väärtusteks ka teiste veendumusi. Välise konflikti arenemisega, tal kõikumatult kasvab seesmise disharmoonia tunnetus ja INFJ tüübil tuleb ilmutada suuri pingutusi selleks et eraldada omaenda probleeme ümbritsevate probleemidest. KUTSESUUNDUMUS INFJ tüübil on intuitiivne taju (N) ja tundeinimese (F) otsustamisviis. Selline kombinatsioon osutab võimaluste tajule. See tähendab, et otsustamisviis viitab selle tüübi sotsiaalsele andekusele mõista teisi ja suhelda toetudes seejuures oma kujutlusvõimele, intuitsioonile. See tajutüüp võimaldab lahti rebida reaalsusest, seega käsitada ja lahendada probleeme, näha asju tulevikuperspektiivis. Sobib komplitseeritud suhtlemisprotsess, tungimine inimloomusse ja suhete keeristesse ning sügavustesse. Vaadeldava isiksustüübiga sobib hästi artistlik, kunstnikutüüpi kutsesuundumus koos mitmesuguste arendusvaldkondade ja õpitavate erialadega. Näiteks kunst, kirjandus, muusika, aga samuti usutöö, õpetamine, tervishoid, psühholoogiline nõustamine, poliitika. USA-s asuva psühholoogiliste tüüpide kasutamise keskuse andmetel on antud tüübi esindajate seas iseloomulikumateks elukutseteks konsultandid koolituse alal, vaimulikud, arstid, spetsialistid massiinformatsiooni vahendite alal, õpetajad (emakeel, kujutav kunst, lavakunst). PÕHIVÄÄRTUS Hingelisus ja südametunnistus.
	INFJ TÜÜBI ESINDAJATE SEAS POPULAARSEMAD ELUKUTSED:
	KONSULTEERIMINE / ÕPETAMINE – kutsenõustaja – psühholoog – õpetaja: keskkooli vanemates klassides või kolledžis (võõrkeel, kunstialade õppeained, muusika, sotsioloogia) – haridusnõunik – raamatukoguhoidja RELIGIOON – preester – usutegelane – usuõpetuse programmide juht KUNST – kunstnik – näitekirjanik – romaanide kirjanik – luuletaja – disainer SOTSIAALSFÄÄR – tervishoiuadministraator – elanikkonna sotsiaalteeninduse organisatsiooni juht – vahendaja konfliktide lahendamisel – sotsioloog – töötaja sotsiaalprobleemide alal ÄRI – mänedžer kaadriküsimustes – marketingispetsialist – nõustaja organisatsiooniküsimustes – kaastöötajatele abiprogrammide koordinaator ORGANISATSIOONIDES INFJ tüüpi inimeste domineerivaks orientatsiooniks on inimsuhted, eneserealiseerimine ja ümbritsevate inimeste eneseteostamisele kaasaaitamine. Organisatsioonis esineb INFJ tüüp omamoodi veorihmana, vahelülina kõikide teiste inimtüüpide vahel, aidates kaasa ideede teostamisele lõppresultaadini inimeste püüdluste energia kaasamisega. INFJ tüüp ei erista organisatsiooni arengu võimalusi seal töötavate inimeste arengust nagu ka nendevahelisi suhteid. Ta tunneb muret selle üle, mida nimetatakse organisatsiooni kliimaks, püüdleb koostöö harmoonia poole sotsiaalsetes situatsioonides, eelistab motiveerida inimesi pigem "präänikuga" kui "piitsaga". Sellest tulenevad probleemid seisnevad selles, et INFJ tüüp süveneb sageli teiste inimeste vajadustesse sel määral, et tal jääb puudu aega ja energiat omaenda toiminguteks. Tema organisatsiooni puudutavad otsused võivad olla rohkem mõjutatud sümpaatiast ja antipaatiast kui allutatud lõplikule eesmärgile. Ta satub sageli keerulisse situatsiooni kahe vastandgrupeeringu vahele, kus kumbki neist peab teda oma pooldajaks. Püüdes luua initsiatiivi, iseseisvuse ja vabaduse õhkkonda, pole INFJ tüüp alati suuteline kontrollima täitmist ja rangelt kutsuma vastutusele. Tal on kalduvus vältida diskomfortsete suhetega situatsioone ja võib jääda siin vastuoludega hätta. INFJ TÜÜBI TUGEVAD KÜLJED: – inimloomuse ning inimsuhete hea mõistmine; – tundelisus ja tähelepanelikkus inimeste suhtes. INFJ TÜÜBI NÕRGAD KÜLJED: – vähene otsustus- ja algatusvõime; – liigne põhjalikkus ja detailsus planeerimisel. SOOVITUSED ENESEARENDAMISEKS: – püüa olla avatum teiste arvamuste suhtes – saad oma ideedele laiema kandepinna; – püüa arutada oma nägemust, asjast arusaamist teistega, anda neile tagasisidet; – püüa arendada veenmisoskust, et võidelda oma ideede teostamise eest.

	Kogu inff siin. Proovige ka. Vaadake mis juhtuma hakkab ja kas on siin kuskil ka tõde. Minu kohta võib ka arvamust avaldada. Et kas ülaltoodu käib minusuguse putuka kohta või mitte. Ehk peaksin sootuks lavakasse astuma, sest oma pimedates hingesoppides olen tegelikult hea ja tore inimene, aga välja paistab nagu tavaline eestlane. Irv.

ei saa jagamata jätta

2010-11-15T15:53:00.001+02:00

Pärit foorumist.

kiun

2010-11-15T14:45:00.005+02:00

Mees läks neljaks päevaks lähetusse ja mul juba esimesel päeval tappev igatsus peal. Normaalne! Sõltuvus. Süvenev sõltuvus, I would say....

Ja palun-palun-palun ärge pritsige täna sappi, halage ja kiruge teisi! Muidu ma ei vastuta enese sõnade eest. Eriti tundlik igasugusele põhjendamatule kirumisele. Niigi on pime ja märg ja vastik. Külm ka. Ja ma ei ole post, mida igapäevaselt 'sitaga' üle kallata. Palun vahelduseks häid uudiseid, sest muidu ei tule ma enam oma roosamannast üldse välja. Maailma ja inimesed seal sees võivad olla tapvalt tüütud. (No s*it, Sherlok!)

Ja kolm tööandjat siiani tahavad mind palgata. Segased.

Uus teadusajakiri

2010-11-09T14:46:00.004+02:00

Mulle meeldib. Nimega "Imeline teadus". Ma ei ole veel kõike läbi lugenud, aga ma jõuan veel. Eile ostsin. Lugesin platseebo pahast kaksikust notseebost (nunnu nimi, eks!) ehk sellest kuidas me võime enesesugestsiooni või sügava veendumuse korral iga haiguse esile kutsuda. Isegi surra. Huvitav nähtus. Inimaju töötab kummaliselt, kas pole? Igatahes soovitan lugeda. Vt lähemalt siit.

Vahepeal isiklikust arengust niipalju, et olen suutnud formuleerida isiklikud eesmärgi (tore, kas pole) ehk siis selle, mida ma tahan saavutada ja mida veel teha järgmise viie aasta jooksul. Visioon on paigas. Nüüd koostan strateegiat. Natuke sõltub sellest, mis hakkab järgmise paari kuu jooksul toimuma tööturul. St olen saanud juba mitu otsepakkumist ehk võimalust edasi liikuda. Tööpuudus mai äss. Ehk siis ära liikumisega pole probleeme. Homme on aastavestlus. Heh. Eile vestlesin oma ülemusega ning kitusin Printsessi peale. Jah, ma tean, et nii pole ilus, aga ausalt, enam ei jaksa ja pole mõtet. Ültesin ka veel seda, et ma ei oska meie probleemi lahendada teisiti kui edasi liikumisega. Herr SuurÜlemus muidugi arvas, et ta räägib Printsessiga. Lahendus? Vaevalt küll. Pigem teeb asjad hullemaks, sest ega teda naljalt Printsessiks ei kutsuta (tegemist ju ilmeksimatu ja kahtlemata väga kauni ja targa isendiga, kelle kätt ning südant kõik võita soovivad. Tema enese arvates vähemasti). Ma siis nii ka ütlesin, et ärgu tehku asju keerulisemaks. Aga ma pidin probsi ära rääkima, sest daame ju sellele loodabki, et me hoiame moka maas ja teeme tema töö ära. Einoh, tädi oskab elada.

Igal hommikul tulen suuuuuuuurrrreee vastumeelsusega tööle (kadestan Sipsikut, siiralt). Printsess on täna teinud terve päeva nägu, et ta on väga haige. Ilmselt ongi. Printsess Notseebo:) Ja siis helistati mulle (tema vastas kogemata) ja tehti otsepakkumine. Magus - magus:) Jah, ma olen õel vanamoor ja tunnen tema kadedusest sinirohelist nägu vaadates siirast rõõmu. Karmavõlg kasvas just natuke. Aga kuna ma eile vältisin vihmausside tapmist neist kõnniteel mööda keksides, siis ehk saan andeks oma siira patu.
Elu on ilus.

Pilt pärit siit.

kellakeeramisele toodud ohver

2010-11-01T13:29:00.004+02:00

Suutsin hommikul end kell 6 üles ajada ja vaevaliselt tualeti poole komberdada, aga siis poole tee peal virutas keegi ots vastu kulmu. Selgus, et pimedas ma ei arvestanud sellise tõsiasjaga, et öösel võib kass vannitoas omi asju õiendamas käia (ei, mitte vanni, vaid tal on seal selleks ettenähtud kast) ja ukse poikvele jätta. Ning kuna kellakeeramisest tingitult on sel ajal ikka kottpime, siis ei näinud ma seda ust ka. Peale seda ei tahtnud näha. Siis kui jälle tahtma hakkasin, virvendasid silme ees vikerkaarevärvilised täpid. Esimene ohver toodud. Ei hakka mainima sõnu, mida see ohver mind lausuma pani.

2010-10-29T13:01:00.004+03:00

Vaja personaalset treenerit. Muidu lõpetan nagu see kihvadega nunnu:)

Muidu läheb mul väga hästi, tänan mõtlemast. Vaevlen vaid konstantses ajapuuduses ja see kipub süvenema. Täna magasin napid 4 tundi. Ja tea mis? Nii ei saa rallit sõita. (no s**t, Sherlock!). Ja asju, mis tahavad tegemist, tuleb aiva juurde. Raha ei armasta mind endiselt. Küll hakkab. Leidsime SR-ga et peame hakkama maja peale mõtlema, sest me vajame maja ja see on tore eesmärk, mille poole püüelda. Nimelt leidsime, et garaaž on elamiseks hädatarvilik (no rattad ja autod vaja kuhugi panna). Ja ruumi võiks rohkem olla kui hetkel meil on. Ja ega me lõpmatuseni kolmekesi jää...;)

See nädal on möödunud nagu unenägu... nii kiiresti. Ja järgmine läheb ka. Sest plaanid on vägevad.

Keeleuuendus: staarkannataja - keegi keda kõik maailma hädad ja viletsus on tabanud ning kes sobival momendil sellest ka pika loo ennastunustavalt nautides vestab. Väga väsitavad tegelased.

Varsti lendu

2010-10-05T13:55:00.005+03:00

Niih. Nüüd haarab mind reisipaanika. Ülehomme sõidan Frankfurti ja sealt Denverisse. Konverents. Ei ole puhkus. Kuigi võiks. Esimene päev jääb ringikondamiseks. Pole veel suutnud selgeks teha, mida ma seal vaadata võiks. Natuke on veel aega...
Töötuju pole enam... mõtted mujal.
Meerikamaa, siit ma tulen!
Loodetavasti pole terroristid Frankfurti sihtmärgiks võtnud... (ptüi-ptüi-ptüi)

PS Käisin eile seda uut naistekat vaatamas. Sõbrants oli ka. Kuigi tegeles teine terve filmi aktiivselt sõnumeerimisega (noored-noored!), sai ehk ikka näha. Tore meelelahutus. Selline seksjalinnalik värk. Naine. Otsib, reisib, on. Leiab lõppeks mehe ja on õnnelik. Et kultiveerib veelgi teadmist, et naine üksi ei ole naine. Kaks on tervik. Nojah, võimalik. Aga ega sel pooleldi tervikul ka häda ole. Ma lihtsalt arvan nii. Aga enese leidmine on vajalik. Ja julgust loobuda ja anda kah. Nuh, nüüd läks diibiks kätte ära, aga ehk kannatate välja.

Pilt ForumCinemas kodukalt.

Ma olen lihtsalt

2010-10-04T13:04:00.003+03:00

unihiir. Ma tahan magada ja seda iga natu aja tagant. Ärkan sisuliselt söömiseks. Ekhm. Talvehooaeg käes. Väljas on külm ja vastik. Nojah, mööngem, et nädalavahetusel oli ilm tõeliselt mõnus. Laupäev oli trennni ja mereäärse-päev. Pühapäeva veetsime Kurtna vanakraamilaadal ja mootorrattamuuseumis. Viimases hakkas mul nii külm, et ei saanud külma kontidest välja ka veel hilisõhtul. Lõppeks soe vann päästis. Aga muuseumi soovitan kõigil, kel vähegi kaherattaliste vastu huvi, väisata. Väga põnev koht.
Pilt pärit siit.

kolm mõtet

2010-09-29T12:09:00.005+03:00

Esimene mõte. Vaatasin eile telekat. Kas mina olen ainuke, kellele see OB tampooni reklaam pigem halenaljakas tundub ("koleda tampooni kättemaks"? vol1 või vol2? irw)? Jabur suisa. Ja iga kord ajab see absurdsus naerma. Ostma ei aja. Ehk on see eesmärk omaette? Ainult ülalolev pilt on veel jaburam. Interneedus on vägev vahend. Pilt pärit siit. No see on ka tegelikult üsna jabur... Ja kohustuslik link vereimejate fännidele:) ehk mida kõike guugel ei leia....

Teien mõte. Miks haiged inimesed kontorisse tulevad? Et siis siin oma haigust levitada? Kelle jaoks on vaja kangelane olla? Nojah, tegemist on Printsessiga ja kuna tema puhul on tegemist lausa patoloogiliselt kõrge tähelepanuvajadusega, siis ma saan isegi natuke aru. Et kui ikka nii sügeleb, et teistelt kasvõi natuke haletsust välja pressida.... Aga mingi arusaam võiks ikka olla, et teiste tervist ohtu seades ei saa ju ise end paremaks teha (et olen kangelane ja töötan ka haigena?). Või saab? Marru ajab. Siiani on õnnestunud kõikvõimalikke haigustekitajaid vältida (no olgu, SR on ka tõbine ja ma poputan teda õhtuti, aga see on mu vaba valik ja ta on nii nunnu. Ja et asi liialt altruistlikult ei kõlaks - ma ei saa magada kui teda mu kõrval pole... ja külm on ka. Heh.). Näis kui kaua. /lutsutab lohutuseks ingverit suhkrus....

Kolmas mõte. Loen Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" hommikuti kohvi kõrvale (no muul ajal ei ole enam jaksu lugeda ja üldhariduse mõttes tuleb ka rahva lemmikut tudeerida). Ja mulle meeldib see karude temaatika. No tegelikult ongi mõmmid ju sellised nunnud ja enamikele naistele meeldivad ja seda meeldimist kultiveeritakse juba maast madalast. Otstarbekas. Eriti meie kliimas. Soe ja karvane olend. Ja naised (ja ka karud) mõtlevad ju kogu aeg teadagi-millest kah lisaks. Irv. Andekas poiss, see Kivirähk;)

...

2010-09-21T14:01:00.006+03:00

Elu on ikka väga kiireks läinud. No ei jõua kõike, mida tahaks. Magada tahaks ju ka:) Vägisi tuleb mõte, et peaks pisut teistsuguse graafikuga tööd tegema hakkama. Et siis väike maja linna ääres ja kodu- aka kaugtöö. Kõlab kenasti. Väikekodanlik, jah. Aga kena. Ja siis on juba väike sügelus tekkinud ... vaja jälle kuhugi reisile minna... See pisik on vastik - no mitte ei saa olla. Aga enne märtsi ei anna rahasid kokku ajada. Kurb on see töölisklassi elu.

Nädalavahetusel käisime SR-ga Narva-Jõesuus SPAs. Saunatasime kohe mõnuga. Aga ilmselgelt on mul koordinatsiooniga probleeme - jälle jalg sinine, sest suutsin alahinnata ühe mullivannitaolise minibasseini sügavust ja koperdasin seetõttu tasakaalu kaotades istumisaluse vastu. Ai. Aga mitte sellest ei tahtnud mina rääkida. Pigem sellest, kuidas vanemad daamid nooremaid skännivad. Meiega samal korrusel olid paar tuba hõivanud ca 50 aastased daamed. Enne kui tuppa siseneti skänniti mind ikka korralikult - pealaest jalatallani. Ja nii iga kord kui me juhtumisi koridoris kohtusime. Naljakas. Tekkis tahtmine vene keeli pöörduda 'tõ što, babulja?' ja manada ette oma keskmisest ülbema näoilme. Aga selle tahtmise peale hakkas endal, loomalikult, kole naljakas. Algselt mõtlesin, et ehk skännitakse seetõttu, et SR on selline apetiitne noor mees ja daamed vaatavad, et kellega peab meesolevuse tähelepanu võitmiseks konkureerima, siis hiljem tundus, et siin pigem mingi muu põhjus. Kes teab, võiks kommentaariumisse kribada.

Vaikselt olen tegelenud ka keeleuuendustega. Et siis uus termin on kontorineeger. Rott armas loom ja ei sobi seega osade kontorites ringisibavate tegelaste kirjeldamiseks. Neeger on aga see, kes teeb valgele inimesele hulga tööd ja seda üsna kehvades tingimustes ning väikese raha eest. Ja mis siis, et näiliselt saadakse kenasti hakkama. Tingimused on enamasti moodsalt kehvad - konditsioneer töötab (akende avamine on keelatud ja need ei avanegi) ja seetõttu on külm. Aga kui nüüd mõni tarkpea teataks, et keerake siis välja, ütlen, et töötegemiseks vajame siiski hapnikku ja kondi väljakeeramisel kaob ka ruumist õhk. Vaipkatetest ning selle keemilisest puhastusest ning tolmulestadest ma ei räägigi. Et siis nagu moodne barakk:P Nuriseda pole mõtet, sest Suur Valge Juht teispool lahte ei pea seda millekski. Sest neeger on neeger. Ja siit siis järgmine termin - härmas junn ehk valge inimene, kes tegelikult on neeger (nagu vanal heal ajal olid kõik redised ja blondide kombel käituvad brünetid kohukesed). Sellised uuendused siis:)

Lisaks olen hakanud taas unenägusid nägema (selge märk sellest, et ma tegelikult ka juba puhkan ja unetunde ka piisavalt on). Tänane öö oli suisa kummaline - ma läksin mehele (sic!). SRga (ilmselt) pidasime pulmi justkui Barcelona vanalinnas. Sõrmus, mille ta mulle sõrme suras oli keraamiline ja kohutavalt suur - kogu aeg tahtis käes ära libiseda. Sõrmuse pealmine pool oli kaetud selliste vene-päraste lilledega (nu, mäletate neid Venemaalt kingiks toodud puulusikaid? Vot sarnased lilled peale joonistatud). Aga kuna unes ei käi asjad kunagi traditsioone mööda, siis peale seda olime (ilmselt teleportatsiooni läbi) juba Havannas ja hakkasime põgenema tõmmude nahktagides ja ratsasaabastes sandarmite eest, sest ilmselgelt oli meie näol tegu ebasobiva elemendiga, keda tuli kiusata ja võimalusel hävitada. Niet sain unes korralikult joosta ka veel (päriselt, kohe väga palav hakkas:P). Elu eest jooksime. Pääsesime. Ja siis ostsime uued ilusad hõbesõrmused:) Ja siis hakkas telefon äratuslaulu laulma. Vot selline uni. Nii ja nüüd siis kõik seletama, mida kõike toredat see nüüd siis tähendab.

Koolirindelt on aga sellised uudised, et atesteerimisel peeti mind poole üliõpilase vääriliseks ning suunati osalise koormusega õppele. Ma ei vaielnud ka eriti. Milleks. Ainuke häda on see, et sellest aastast pean ma lisaks artiklite kribamisele (millega olen nüüd septembris valdava entusiasmipuhangu tõttu ka usinasti pihta hakanud) ka tudengeid juhendama. Väljapakutud teemad osutusid liialt populaarseteks. Note to yourself: järmisel aastal otsi keerulisemad teemad...

Krt, peaks selle reisikirja ikka lõpuni kirjutama... Aga laiskus kipub peale. Ja uusi emotsioone tuleb trobinal uksest ja aknast. Kino (Emiri ja Aki looming, "Papa" Artises jmt), teater (kohe varsti läheme "Puhastust" kaema), muuseumid (Naine Nõukogude kunstis KuMus, Narva linnuses välja pandu...). Emir Kusturica "The Time of Gypsies" on vaieldamatult hea asi - sürreaalne, idiootlik ja samas nii päris. Täpsemalt saab lugeda siit. Näeh... hakkasingi jälle heitama. Jätan selle järgmiseks korraks. :) Vist. Kui on aega ja tahtmist ja muud ütlemist kah. Muig.

Õnneks pole miski hullemat sorti tõbi külge hakanud (ptüiptüiptüi). Aga vaba aeg kulub ikkagi igatsorti tegevustele ära ja õhtud on nii pagana lühikesed. Vaja oleks aastast puhkust. Siis ehk jõuaks omad asjad ära tehtud (jah, naiivik, ma tean:P).

Pilt ei oma miskit seost kirjutatuga. Lissalt nunnu oli. Kuskilt interneedusest tõmmatud millalgi. Viidet ei tea panna..... (häbeneb vaikselt nurgas).

Kunts kuulub rahvale

2010-09-01T14:50:00.004+03:00

Viimane nädalavahetus oli jälle tihe. Planeeritult. Kaks etendust ja üks tore heategevusüritus. Kuid kõigest järjekorras. Esmalt käisime Keila-Joa mõisas vaatamas etendust "Pikk päevatee kaob öösse". Hea etendus. Se's mõttes, et oli hästi mängitud. Ain Lutsepa mängitud purjakil pereisa meenutas mulle inimest, keda kord tundsin. Kiilakas ja alkolembene ning pidevalt midagi varjav. Naljakas on see, et näidendis on see halearmas. Päriselus jube ja õõvastav:) Jube oli ka selle pereema soov reaalsusest põgeneda ja kuidas selline reaalsusest 'vabanemine' kogu pesakonna tegelikult lõhkus. Kes teab, see teab.

Teine etendus oli Draamateatris "Kaos". Jant, mis jant. Teema hea, aga teostus kehvake ja ilmse sooviga mitte näida nagu enesabiõpik. Karm, aga see püüd natuke asja üle naerda, muutis kogu tüki jantlikuks jauramiseks. Kahju. Teema endiselt hea ja päevakohane. Kõik naised on ju mingil hetkel tajunud enesel ühiskonna ootusi. Olla hea ema, hea ja ilus naine, hea kokk, hea töötaja jne. Lõppeks viskab ikka segi küll, kui ei otsusta, et ma nüüd teen ainult seda, mis mulle tähtis. Umbisikulise ühiskonna arvamus on mis? Et tehke nagu Sipsik:) *

Laupäeva päeva tegime aga hoopis head:) Käisime mööda Prismat ja palusime, et inimesed annetaks toitu hädalistele. Meie tegevuse koondnimetuseks oli siis Toidupank. Väga huvitav kogemus. Palju oli toredaid hetki, aga ka neid, kes hämmastasid oma väljaütlemistega... Õnneks, minu usk inimestesse tol päeval taastus. Eriti nähes noori inimesi annetamas paki komme või makarone. Kõik ei ole veel kadunud. Noorem seltskond oskab ja tahab näha ning ei ole ebaõnnestunud ja õnnetud röövkapitalismi tooted.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et elu on lill.
*Asjakohased õnnesoovid kah:)

Vahepeale muud juttu ka

2010-08-27T12:00:00.003+03:00

No mitte ei viitsi end kokku võtta ja reisikirja lõpetada... No eks ma millalgi teen seda ka.
Vahepeal tahtsin vaid märku anda, et elan ja olen ja mölisen endiselt. Hah.

Käisime vahepeal mitut filmi vaatamas. Vastikult õudne oli "Tee". Võeh. Siiani judinad peal. Teine film, mida väisasime, oli "Genova", mis kirjelduse järgi peaks olema veri romantiik. Aga ei olnud. No vähemasti minu jaoks oli peategelaseks hoopis pisike tüdruk, kes püüdis omal moel ja kombel ema surmaga seotud traagikaga elada. Hästi südamlik, kurb ja samas soe film.

Taasiseseismise päeval tuuritasime me SRga mööda Eestit ringi. Noh, kolm linnust sai üle vaadatud (Varbola, Lihula ja lõppeks Haapsalu). Tagumiku sai ka valusaks. No ei olnud pikka aega nõnda tsikliseljas olnud... Ja rannas käisime ka. Vahtisime nagu pensiokad kaht noort ja nende (ilmselt?) tüli. Noh häält ei olnud aga pilt oli. Ja me siis püüdsime ära arvata mis toimub:P Et kord mossitas tüdruk ja poiss üritas pai teha ja keksis ümber tüdruku püüdes viimast naljakaid tantsuliigutusi tehes naerma meelitada (no tark poiss - isegi Monroe ütles vist millalgi, et mees, kes suudab naise naerma ajada, on rohkem väärt kui teemandid:P). Ei läinud õnneks. Siis jalutas poiss nats eemale ja tüdrukul hakkas vist hirm, et rohkem ei pingutatagi ja liibus tüübi vastu. No igatahes mõtlesime meie nende dialoogi välja. Hah. Pensiokad.

Päev lõppes etendusega "Valge daam" Haapsalus. Iseenesest oli tore etendus (eriti arvestades seda, et tegemist oli amatöörteatriga). No ma isegi uskusin seda kõike,mis laval toimus. 1 munka mänginud tegelane oli vaid natuke toores. Aga amatööri kohta ikkagi tubli sooritus. Meie jaoks oli vast raskeim see, et istuma pidime ümmargusel palgil (sic!). Huvitav, kes see ajuhiiglane oli, kes selle peale tuli? Pooltteist tundi oli väga raske. Saba valutab siiani:P Kannatused-kannatused.

Järgnev nädalavahetus oli meile harjumuspäratu - vedelesime lissalt voodis ja ei teinud midagi tarka ja toredat. Noh peale selle, et me üksteist kiitsime ja natuke vhilosohveerisime:)

Aga elu on endiselt ilus. Vaatamata sellele, et töö järjepidevalt elamist segab. Liialt palju tunde veedame kontorites mittemidagit tehes (no mina vähemasti). No ja et elu põnevam oleks, tegi üks riigiasutus mulle tööpakkumise. Jah, riigiasutuses on palgad kõrgemad kui kommertspangas. Naerge nüüd, neegrid. Eks me näe kuidas asi lõpeb. Paar tööpakkumist on veel. Ja ei ole seda MaSu enam kusagil (HaLo tuli kuidagi liialt kiiresti käte). Inimesi on endiselt puudu. Vastava kvalifikatsiooniga. Ma polnud tükk aega sellisel vestlusel käinud, kus juhid üritavad tööd kuidagi minu jaoks seksikaks rääkida. Kena. Ju.

Pilt pärit siit.

Esimene osa reisikirjast:)

2010-08-06T20:21:00.017+03:00

Niih. Püüan siis end natuke rajale aidata.

Algselt (s.o 16nda õhtul) oli plaan varahommikul startida ning jõuda õhtuks Poola. Plaani me ei jälginud, khm, teatavatel põhjustel ning start leidis aset alles peale südapäeva. Reisisime siis läbi Pärnu Lätti. Lätis tegime pisukese pitsaringi ja jätkasime, et jõuda ikka õhtuks vähemasti Leetu. Leetu me siis ka jõudsime. Pildil olin mina Kaunase lähedal rooli tagant ära roninud ja kaamera kätte võtnud:) Et siis esimesel pildil Leedu tee auto aknast ning minu varbad:P

Kaunasesse läksime Nestet otsima (noh, mul Neste kaart ja seda vaja ikka kasutada seni, kuni saab). Thank God for GPS! Ilma gepsuta oleksime ikka totaalselt eksinud (see tunne valdas mind alati võõrastes linnades või nende lähiümbrustes - silte ei armastata ja seega oleks vajaliku sihtpunkti leidmine ääretult ajamahukas ning seega olen siiani GPS tänulik tarbija).

Siin pildil on Kaunase lähistel asuv söögikoht. Mulle kohe meeldivad meie lõunanaabrite söögikohad (need tee-äärsed)! Vaeva on nähtud nii sise- kui väliskujundusega. Nimetet kõrtsis oli väga hea latte ning mõnusad jätsikoksid:) Maja taga oli siis laste jaoks ka metsast toodud jändrikest puudest turnimiseks vajalik kokku klopsitud ja lähedal aedikus passisid uted:P

Saime bensu kätte. Õnnelikult. Kuigi GPS sattus sildadest ja viaduktidest vahepeal segadusse ja tahtis meid sootuks mujale saata...:P Niet ainult masinat ei saa usaldada ehk saime siiski linnast välja:) Noh ja siis hakkasime enesele kena ööbimiskohta otsima. Ei olnudki nii lihtne ja lisaks tiksus aeg meie kahjuks - pimedaks läks. Jõudsime siis gepsu abil pisikesse linna nimega Marjapole. Imelik linn. Täielik pimedus ja tänavavalgustus ei töötanud ja ka majad olid pimedad... Tunne nagu oleks sattunud vaimude linna:) Koha leidsime üles ja peale läbirääkimisi saime toa 20 EURi eest. Sobib ju. Ainuke häda selgus öösel - naabrid tulid ilmselt peolt koju ja see oli ütlemata lärmakas tegevus:( Kahjuks. Aga hommikuks pakuti kohvi ja seega meelepaha ka lahtus. Reis ikkagi ees ju:) Suund Poola. Tahtsime õhtuks Krakowisse jõuda. Jõudsime ka.

Pildil miskid kohalikud Poola kulid:P Autost pildistet.

Ööbimiskoha otsimisel jäime jälle hilja peale (see sai meil tavaks:P), sest paraku ei soosinud meid olud - ummikud Krakowis... Ööbimiskoha me siiski leidsime. Mingi autocamp keset linna. Kuna jõudsime sinna suhteliselt hilja (südaöö paiku) ja vihma tibas, siis ei hakanud telki püstitama - rentisime bangalo (hind oluliselt ei erinenud). Hirm tekkis jälle naabrite pärast - kõrvalbangalos oli terve ports italianosid ja nemad ei oska tasakesi vesteldagi:S Aga õnneks läks:)

Kummaline selles bangalos oli dušš - see oli suunatud sisuliselt seinale ja oli niimoodi kinnitet, et suunata ei olnud võimalik. Naljakas oli sedasi end pesta:) Nagu kopsikuga pidid end üle valama ent kopsikuteks enese käpad:P Aga vesi oli soe ja seda oskad teel olles hinnata:)

Hommikul seadsime sammud Auschwitzi-Birkenau (Oświesim-Brzezinka poola keeles) töölaagrisse.

Või mis sellest alles oli. Õõvastav. Numbrid on suured, jah, aga sellest tegelikust suurusest saad aru alles seal kohal olles.... Esimene pilt on tehtud Auschwitzi töölaagris. Silt on siis koopia. Kes mäletab, siis miski jobu lasi selle enesele ära varastada ja seetõttu on originaal nüüdseks asendatud koopiaga. Et taolist olukorda tulevikus vältida. Minu jaoks arusaamatu - miks peaks keegi seda silti endale koju tahtma?

Majad tagaplaanil on osaliselt avatud ja tehtud on siis neisse muuseum. Õõvastav oli näha hunnikuid inimeste juukseid, prille, hambaharju, kamme, riideid, jalatseid.... Natsid ei jätnud midagi kasutamata. Inimeste juustest tehti kangast.... Mida aga tehti kõigi nende hambaharjadega jäi selgusetuks.

Tegelikult kardeti hoopis Birkenau laagrit (asus natuke eemal). Ja põhjusega. Sealt enamasti tagasi ei tuldud. Olud olid nõnda karmid. Auschwitziz olid vähemasti majad kivist ning kaitsesid natukenegi külma eest. Birkenaus aga puhta tallid... Kuigi Auschwitzis tehti kõikvõimalikke katseid (dr Mengel oli selle saadana nimi). Eelkõige lastega. Hea kui tegemist oli ühemunakaksikutega. Pildid olid ka. Jube.

See pilt on siis Birkenau laagrist. Sellest väravast sõideti sisse (poolel teel gaasikambritesse...). Filmidest tuttav pilt, eks. Aga õõvastav oli hoopis see mastaap.

Siinsel pildil on näha korstnad. Kõigi nende ümber olid millalgi barakid. Nagu tallid. 20le hobusele. Aga sinna mahtus 500 inimest. Ei mingit kütet. Ahi küll oli, aga selle kasutamist luba või mitte saksa mõrtsukast ülem... Jube. Ka kemps oli jube. 15-20 auku kõrvuti... Aga tehnoloogia nendes laagrites oli kõrgeimal tasemel. Mõelge - seal oli igal pool elekter sees.

Seal me siis kondasime ringi ligikaudu päevakese. Huvitavat oli veel ja piltegi sai hulgim tehtud, aga siia ei hakka kõike üles laadima:)

Rahvast oli küll palju, aga ei mingit hullumist (korra kuulsime ka Eesti keelt). Mõni kallis põhjamaalane käitus küll nagu oss - hüsteeriliselt ja mitte eriti mõttetihedalt:) Aga noh, las nemad olla.

Sealt suundusime edasi. Slovakkias leidsime öömaja Cadća nimelises linnakeses miski "Lipa" nimelises hotellis. Öö hakul vaatasime linnaväljakul koos sinnakogunenud noortega "Shreki" slovaki keeles:P Hommikul suundusime SPAsse:P Sealses ühes kaljukoopas oli nimelt üks soojavee geiser koos kõigi mineraalidega. Oli huvitav. Aga ei midagi väga uudset. Ilmselt peale suusatamist on sellel rohkem jumet:)
Siis suundusime Ungarisse. Jõudsime jälle öö hakul. Ööbimiskohaks leidsime ühe metsatuka. Püstitasime telgi ja lasime õllel hea maitsta. Sõime muidugi ka. Öö aga oli põnev. Ärkasin selle peale, et keegi krabistas meie ööseks telgi välimise seina alla pistetud söögikotis. Unesegasena ei saanud algselt aru kas tegemist on inimesega või loomaga. Mõte hakkas kiiresti veerema. SR tegi kah siis minu rapsimise peale silma lahti ja hakkas asja uurima. Selgus, et tegemist on selgelt loomaga. Rebasekutsikas. Ei kartnud ega midagi. Vahtis paari sammu kaugusel telgist ega kavatsenudki ära minna. Me siis jooksime mõlemad telgist välja ja ajasime teda natuke taga:) Ära läks. Aga ainult selleks, et allesjäänud vorstile hiljem järgi tulla. Kraabis oma pisikeste küüntega telgil (me nimelt panime uksed kinni ja otsest ligipääsu enam söögile ei olnud):). Naljakas kohe. Hommikul selgus ka miks ta kohe ära ei jooksnud - ta oli sinna telgi lähedale meie saia vedanud ja seda seal sööma jäänud. Kõik sõi ära:) Saadanas selline. Iseenesest on kahju, et pildile ei saanud.:)

Päeval kolistasime ringi Budapestis. Kohutavalt palav oli, aga muidu tore. Vaatasime ungarlaste varasemat elu-olu ka kohalikus rahvusmuuseumis ja siis ka sõidukite ajalugu transpordi muuseumis. Sealse häda oli vaid selles, et õhku ei olnud. Väga-väga palav oli. Muuseum ise oli väga lahe. Eriti meeldisid mulle rongid ja tsiklid-autod:) No wonder here. Autodest oli seal siis nii punaparunite sõiduvahendeid, sajandivahetuse täiskummist ratastega tegelasi kui ka 70ndate säästuaja masinaid. Lahe. Tsiklitest igat sorti kohalikku toodangut:)

Õhtuks jõudsime Horvaatiasse:) Lõppeks. Leidsime selle reisi parima telkimise koha - autocamp Oštro. Jäime sinna päevaks pidama. Natuke väsitav on sedasi sõita (no wander:P). Seal õnnestus mul esimesel korral merre minnes kukkuda ja end korralikult veristada:) Andekas laps. Paar päeva hiljem suutsin libedate plätude tõttu ka põlve maha panna ja see oli kogu selle aja kena sinine:P

Aadria meri! Imekaunis. Õhh. Külm õlu rannas. :)

Olgu edasise osa jätan järgmiseks korraks... pilte rohkem kui küll:)

PS Kui keegi tahab pilte allalaadida, siis võiks sellest mulle märku anda, eks. Ilus oleks viidata:)

PPS olin suutnud oma reisiväsimusega pisut ajakava 'puusse' panna. Küsisin SRlt järgi. Parandasin ära:) Mälu kipub trikke tegema, kui väsimus ikka veel peal on:) /vabandab, sest vanadus pole ju vel käes:P

Lubadus ja jagamisväärt elamus

2010-08-06T10:49:00.003+03:00

Olen juba paar päeva taas kodumail, aga pole jaksanud kogu emotsiooni kirja panna. Palju on nähtud. Mõni hetk näib hetkel veel reisiväsimusest tingituna (?) suisa unenäoline. Kirjutan reisist pisut hiljem... ehk:) Kui suudan kogu pildivaramu ka arvutisse laadida. See näib olevat keerulisem kui kogu reisikotis olnud pesu pesemine:P

Kokku sai maha sõidetud 6 ja pool tuhat kilomeetrit ja üheksa riiki (Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Horvaatia, Sloveenia, Austria, tükike Tšehhimaad). Kahjuks jäi aega napiks. Ühel kenal suvel tuleb naasta. Aga jah, kriban sellest mõnevõrra hiljem, sest elu tahab vahepeal elamist.

Aga jagada tahaks täna kinoelamust. Nimelt film "Algus", mida eile vaatamas käisime. See oli parem kui lootsin-ootasin. DiCaprio teeb tavapäraselt väga hea rolli, aga film ise oli oma stsenaariumilt väga hea. Unenäod ja reaalsus. Kes ütleb, et see elu, mida me hetkel elame ongi reaalsus? Ja kui üles ärkame, olles maganud 10 tundi ja unes seega elanud 50 aastat, oleme reaalselt elus? Keeruline... Aga mõtlemapanev. Võiks ju norida, et osaliselt on sedasama ideed kasutatud paljukiidetud "Matrixis" (mulle "Matrix" ei meeldinud...), aga seekord oli see kõik minu jaoks usutav. Ehk ma arenen?:P Julgen igatahes soovitada ja kaks ja pool tundi mööduvad lennates...

Puhkus alaku..... nüüd!:)

2010-07-16T15:07:00.003+03:00

Niih. Nüüd on käes see tore hetk, mil tuleb kribinal-krabinal oma hädatarvilikud asjad seljakotti laduda ja enesele üks korralik ööuni lubada. Esimene - tehtav. Teine - mitte eriti:P No ei õnnestu mul viimastel päevadel see magamine. Aga väidetavalt on homme suisa külm (kuni 26 kraadi) ja see võimaldab uskuda, et ehk on öö ka sip jahedam. Samas olen vist ööinimene... Viimastel päevadel olen kasutanud võimalust peale tööd magada ja planeeritud tunnist saab reeglina kolm... Ja siis virgun parajasti AK uudisteks ja toimetan kella 3ni hommikul:) Et siis taas kell 7 end jalule ajada. Ja naljakas kogu selle asja juures on see, et ei olegi raske ärkvel olla. Kohvi ka ei taha. Roheline tee toimib väga hästi.:)

Aga öösiti näitab huvitavaid saateid. Näiteks sain ma teada, et latika püügiks on vaja igast kama:P Ja siis ka ei pruugi õnne olla:) Aga see, mida herr Koržets kalaga pärast tegi, pani mõtlema, et seda võiks ometi ju proovida. Nägi hea välja ja tundus isegi minusuguse tavapärase kalapõlguri jaoks ahvatlev. Ehkki... ega ma nüüd nii suur kalapõlgur olegi... Viimatine ametireis sisaldas ka lõunat ning siis pakuti lõhet,mis oli ülihea:) Basiilik, sidrun, oliiviõli ja veel midagi... Ja vääga hea oli. Ehk saab must veel asja, ku külm ää ei võta.

Pilt siit.

Homme varahommikul stardime. Püüame õhtuks Varssavisse jõuda. Ehk õnnestub. Ja kui ei õnnestu, ei ole ka midagi lahti. Võtame vabalt. Puhkus ju ikkagi.

Võtan oma pisikese ja nunnu arvuti kaasa ja loodan, et saan vajalikud märkmed millalgi ka üles laadida:) Aga võibolla ei viitsi. Plaanid on meil võimsad igatahes. Pilte kavatsen teha hulgim. Uus mälukaartki selleks soetet:)

Seniks teile aga sooja ilma:) Mmuah, mu hirvekesed:)

Ahjaa, ja palju õnne meile euro puhul:)

Soe, kuum, kõrvetab!

2010-07-13T17:07:00.004+03:00

Krt, ei tahaks küll vinguda, aga millegipärast mulle täitsa meeldib kontoris:P. Konditsioneer! Täna tegin muidugi selle triki ära, et veetsin lõunapausi Pikakari rannas. SR tuli järgi ja nii me sinna suundusimegi. Meri oli isegi jahe. Kui ei ujunud hakkas külm (jah, kummaline). Aga hea ja värskendav. Ainuke normaalne viis suve veeta, on olla kaelani vees. Meil võiks kujuneda suvi üldiseks kollektiivseks puhkuseks:) Ehk siis kaks kuud surnud aega. Kes tahab, see töötab. Ülejäänutel võimalus palga eest puhata:) See oleks šarmant!

Ära tulles oli hea vaatepilt. Muskelauto. Neli ujukates ja üsna lakutud olemisega noorsandi selle ümber. Tümps kaugele kõlamas. Esimene reaktsioon - ossid. No aga vabandust, ei olnud. Täitsa Eesti keelt kõnelesid. Aga hetk hiljem hõõruti oma muskelautot veelgi enam läikima. Miks mul tekkis tunne, et tegemist ei ole heteromeestega? Ilmselt tuli see nendest valgetest ujukatest:P

Kallite rahvuskaaslaste oskust puhkust uimas ja teisi mittearvestavalt veeta saime tunda varemgi. Ööl Nõva rannas. Keset ööd hakkas kõlama "kõik joogid minu poolt" (ilmselt Meie Mees vmt), millele üks pehme keelega isand kaasa röökis ("ooohhh! nii hea laul!"). Hiljem, vetsusabas seistes nägin need ära ka. Endised või siiani ehitajad. Kaalukas kuldkett ja kinganumbrist väiksem IQ (no mitte, et see mingi näitaja oleks, aga jutt oli selline.... khm....). Piinlik. Vastik. Võeh... Jah, ma ilmselt olen vastik snoob, aga sellised ketivennad, kes kogu oma firma võimalikust kasumist kiirete ja kallite autode vastu vahetasid ja millegipärast ka nüüd sip laiemalt istuvad kui p*rse kannatab, tekitavad vastikusjudinaid. Aga jah. Jaurama ei hakanud. Lihtsalt läksime randa ja võimalikult kaugele asustusest ja meie kallitest rahvuskaaslastest. Hea oli.

Koer sai ka oma esimesed mereujumised ka tehtud. Hakkas ujuma (käppadega vehkima) enne kui ma ta vette panin:) See oli väga nunnu vaatepilt. Ja seal jooskis koeramoodi rotte ka ringi. Uskumatu, aga mu koer oli kohe suur nende kõrval. Mul ongi suur koer:)

Täna proovin üle pika aja palli mängida. Loodetavasti ei viska pilti taskusse:) Aga proovima peab:)

Teater, teater, publik ja filosoofid:)

2010-07-05T14:57:00.004+03:00

Olen viimasel ajal vaikinud ja mitte seepärast, et ei oleks midagi öelda. Pigem ikka seepärast, et ei viitsi - no on palju tegemist ja toimetamist ning mitte ei viitsi end kokku võtta:) Nüüd siis püüan.

Vahepeal oleme siin kuntsi nautinud ja palli mänginud ja ujumas käinud ja randa naudelnud (enamasti ikka kahekesi-kahekesi;)).

Reedel käisime vaatamas "Kaevuritest kunstnikke". Hea oli. Tõsiselt kohe. Ma läksin teatava sellise kahtleva hoiakuga, et mine tea, äkki jälle selline haltuura mekk man. Aga ei olnud. Julgen soovitada küll. Mis aga väärib eraldi äramainimist, on kohalik publik. Nimelt olime me seal kaherattalisel ja seetõttu pisut erinevalt riides kui ülejäänud. No see ei olnud suur probleem, aga ilmselt arvas üks ülikonnastatud ja prillidega tüübike, et kui uksel jagatakse reklaamvoldikuid Draamateatri etenduste kohta, siis meiesugustel pole selle teadmisega suurt miskit peale hakata (pööbel, mida sina teatrikunstist üldse tead??!) ja krabas selle sisuliselt meil näppude vahelt ära (selja tagant ilmus äketse üks käsi ja napsas lehekese). Minu esimene reaktsioon oli, et WTF?? Aga siis puhkesin naerma. Nojah, ju ei näinud me tõepoolest piisavalt 'teatriinimesed' välja. Ja meie eest pidi ju seda ka otsustama, sest proletariaat on loll on nagu saabas ja ei suuda niiehknii ise otsustada:). Õnneks meil kokkuvõtteks 1 neist reklaamikesteks ikka saabus ja siis tekkis kole kiusatus see 'härra' üles otsida ja talle teist ka pakkuda. Nii kiusu pärast. Aga, raip, oli end juba minema vedanud:).

Aga see teatrist väljumine oli omaette ooper - üks suure õllekõhuga tegelene lihtsalt üritas minust üle joosta - no saab ju varem välja ja ollakse esimesed (ja ma ei ole miniatuurne, pigem vastupidi). Miks on nii vaja esimene olla ja seda iga hinnaga? No ma siis lasin ta mööda. Väga ebamugav ja piinlik. Millegipärast oli minul piinlik....

Aga jah, etendus oli ikkagi hea. Teplenkov tegi hea rolli, aga Kangur ja Oja vanameistritena näitasid klassi. Nauding! Ja muidugi Uukkivi! Teda ma ei tundnud alguses äragi. Arvestades, et olin teda ainult teleekraanil miskit alkohoolikust uurijat mängimas näinud, siis oli see osatäitmine paras üllatus. Ja loomulikult tuleb tunnustada ka kunstnikku - kostüümid olid väga ajastutruud ja andsid omajagu etendusele juurde. Väga hea kohe.:)

Et aga meil on kombeks mitu üritust nädalas, siis käisime ka Haapsalus 'Suwitusromansse' vaatamas. Tšehhov oma tuntud headuses. Ma ei saanud kuidagi üle sellest tundest, et vaesed näitlejad pidid olema selles põrgukuumas ja sisuliselt hapnikuta ruumis ajastukohastes ürpides.... Kuidagi hale oli vaadata Taavi Tõnissoni - higi nirises mööda ta nägu alla kui ta väga veenvalt rasket abielumehe saatust kurtis. Aga tükk ise oli selline ... tavaline. St ei midagi erilist. Aga Vene romansid avaldavad mulle alati mõju ja neid oli seal mõned. Hea oli kuulata.

Haapsalus ei saa muidugi ei üle ega ümber Müüriääre kohvikust. Seal mekkisime siis kohalikku ahjupirukat (suurepärane kana-sinihallitusjuustupirukas!), sest kuna enne etendust olime me pikalt pikutanud Nõva rannas, siis söömisele ei olnud just rõhku pandud ja kõhud korralikult tühjad. Koju jõudsin pisut peale südaööd olles enne seda oma karmavõlga mitme hääletaja peale võtmise ja vajalikku kohta toimetamisega vähendanud:)

Aga mis oli eriti tore, oli meie lühike peatus ühe pisikese küla poe juures. Ma olen oma silmarõõmuga täiesti nõus - seal näeb ja kuuleb väga huvitavaid inimesi. Me istusime seal ja limpsisime omi jäätiseid ja juttu tulid vestma sellised vanahärrad, kel plaan poe juures oma keskpäevane õllenatuke ära juua. Šarmant!:) Need tüübid on tõelised kolkafilosoofid ja neid on tõesti tore kuulata:) Ja seda ütlen ma ilma igasuguse arooniata!

Tagasitulles jõudsime me igatahes selleni, et demokraatia ei ole hea ühiskonnavorm ning pigem oleks sobivam muinasajal kehtinud vorm, aga paraku inimeste ahnusel ei ole piire ning otsustamisel on peamiseks isiklikud hüved... See oli üks pikk vaidlus. Tegelikult saime me terve tagasitee (ja seda hoolimata neist ehmunud noortest hääletajatest) vaielda sel teemal ja üsna temperamentselt. Lahe. Mulle kohe hirmsasti meeldib nõnda.

Lähiajal ja seda veel enne Eestist lahkumist, läheme vaatame Ameerika autosid. Neid vanu. Nagu mu SR ütleb - need on need autod, mis tehti siis, kui autod veel ilusad olid:) Pmtslt on tal õigus. Ma igatahes olen vahepeal targemaks saanud. Ja päris mitu autot mulle ka meeldivad. Väike valik siin.

Ma ei saa seda jagamata jätta

2010-07-05T10:08:00.002+03:00

Ilus palve. Ja tegelikult võiks seda isegi iga nati aja tagant korrata. Nagu mantrat.

Vananeva nunna palve 17. sajandist:

Issand,
Sina tead paremini kui ma ise, et ma muutun vanemaks
ja ühel päeval olen päris vana.
Hoia mind saatusliku valeharjumuse eest
võtta sõna iga asja kohta ja iga sündmuse puhul.
Vabasta mind tahtmisest igaühe elu korda seada.
Luba mul taibata nähtuste mitmekülgsust,
kuid hoia mind tujukuse eest.
Tee mind abivalmiks,
kuid aita, et ma ei suruks oma tahtmist peale.
Kahju on jätta kasutamata kogu mu elutarkuse rikkus,
aga Sina tead, Issand, – lõpu eel on parem,
kui mulle kasvõi mõned sõbrad alles jäävad.

Vabasta mind pisidetailide lõputust kordamisest,
anna mulle tiivad jõuda sisu ja tuumani.
Pane pitser mu huultele,
et ma ei heietaks oma valudest ja haigustest.
Nendest kõnelemine muutub aastatega aina magusamaks.
Ma ei julge paluda, et Sa annaksid mulle armu
hea meelega kuulata teiste lugusid,
kuid aita mul vähemasti enda valusid kannatlikult kanda.

Ma ei söanda paluda paremat mälu,
kuid palun rohkem alandlikkust ja vähem põikpäisust,
kui minu mäletamised ei lähe kokku teiste mäletamistega.
Õpeta mulle imelist tarkust, et mõnikord ei olegi mul õigus.

Hoia minus mõistlikul määral heatahtlikkust;
ma ei taha olla pühak – mõnega neist on raske toime tulla -,
aga kibestunud vanainimene on pahareti tööde kroon.

Anna mulle silmi näha head seal, kus seda kõige vähem ootaks,
ja talente inimestes, kellest seda kõige vähem arvaks.
Ja anna mulle armu, et ütleksin neile, mida olen näinud.

Aamen.

Pärit ühe naise blogist.

Leidsin ilusa tüdruku nime

2010-06-29T16:13:00.001+03:00

Ingel. Tütre nimetan küll Ingliks:) Või Päike-Ingel:D Ingel on lihtsalt nõnda ilus nimi....

jaiii...

2010-06-28T11:21:00.001+03:00

2010-06-28T10:55:00.003+03:00

Jaanipäev õnnelikult üle elatud ja kodus tagasi. Hullumeelselt vähe olen ikka viimasel ajal maganud, niet viimane nädalalõpp olin napsitagi purjus. Tuikusin tuules tasakesi ja kustusin igal vabal hetkel. Eile magasin kokku 12 tundi. Hea. Jätkan sama seeriat:) No kui just pallimängu ees ei ole. Ja seda veel ei tea.

Tööd on palju, nagu alati. Ainult viitsimist ja inspiratsiooni napib. Ei teagi, millest selline olek. Aga saame hakkama, nagu öeldakse.

Õnneks algab varsti puhkus:)

väike õelusemoment:P

2010-06-17T15:34:00.001+03:00

no tegelikult natuke lohutus ka... või maiteagi.... Ma võiks ka sellise pildiseeria teha... peale lapse sündi olin ma ikka täitsa ümmargune. Ja nüüd olen vähem ümmargune:P Aga Krokule konkurentsi ilmselgelt ei paku:D /kummardab ja teeb kraapsu Kroku poole

:D

2010-06-16T11:02:00.001+03:00

et ma ka ei õpi...

2010-06-16T07:11:00.003+03:00

et sport tapab. No peale sellist keskmisest ekstreemsemat võrkpallivõistlust pühapäeval, mõtlesin et oleks lahe ka rannas mängida. Eile oli ju suht-koht ok ilm. No välja arvatud tuul. Väänas platsil olles oli kogu mäng selline kergel sürreaalne - tuul muutis pidevalt palli suunda. No ja kuidas Sa siis palli vastu võtad, kui pall vahetult enne kätele maandumist pisut teisale puhutakse. No aga üks rünnak tuli hästi välja. Aga ei ole halba heata - nüüdseks ei mängi ma mõnda aega, sest peale viimast rünnakut (mis nii hästi välja ei tulnud) maandusin nõnda, et hüppeliiges meenutab täna palli. Lonkan... Kiun on natuke. Tahtsin täna ju jooksma minna... Pean õppima end kuidagi maandama...
Krt ja lõppeks oli ikka räigelt külm ka. "Raisakotkad" juba tiirutasid ümber meie (pelmeenid rannal:P). Varbaid hakkasin tundma Talnasse tagasi jõudes (auto soojendus on ikka väega hää asi). Aga küll tahaks veel mängida... Homme ehk. Täna on mu sõbrakesteks Fastum ja Elastik:)
SR peab tööasjus kaugemal viibima ja nüüd on selline naljakas olemine, et õhtu ei olegi ära planeeritud:P Eile vaatasime küll veel koos jalkat (ei, ma ei ole suur fänn, aga Põhja-Korea meeskonna mängu tahtsin küll näha). Ja nüüd tervelt kaks päeva ei näe. Kohutav. irv.
Juba mõnda aega tagasi lahendasime suure küsimuse - mis on elu mõte? Leppisime SRiga kokku, et tema elu mõte (sic!) olen mina. Et ei pea rohkem otsima:) Minu elu mõtteni me oma lühikese lõunapausi jooksul ei jõudnud. Küll jõuame. Plaan reisida Horvaatiasse ja siis jõuame ilmselt oma sügavate dialoogide abil ka minu elu mõtteni. Või ka mitte (meestele omane enesekesksus ju, aga noh mina, kui elu mõte, ei jäta asja nõnda:P). Mööda teid minek ja ilmselt autoga. Läbi Poola, Slovakkia, Lätist-Leedust rääkimata. Nüüd vaja panna paika see, mis tee peal olles kindlasti üle vaadata tasub. Auschwitz jääb ilmselt valikusse. Mõned kindlused, kaitseasutused ka. Soovitused teretulnud. Lahkume juba juuli alguses. Mmmmm.

Magus elu, magus valu:)

2010-06-14T13:35:00.003+03:00

Nagu plaan oli, pidime sel nädalavahe veetma Idas. Aga oh häda ja hukatust, ilm selline nadivõitu. Seega läksime kaherattalise asemel neljarattalisega. Kah tore ju. Ehkki linnast välja saamine oli keskmisest õudsem ja närvesöövam. St me polnud ainukesed, kes kontsärti läksid kuulama. Ja lisaks veel miskised rekkad teel ning korralik teeehitus. Palju polegi vaja ju.

Aga kohale jõudsime õnnelikult ja õigeks ajaks. Jätsime auto parklasse ja mina punnisin oma siidri lahti (bensukast sai kaasa ostetud, sest mu kallis kompanjon manustas juba poolel teel. Ja kas pole vastik olla reede õhtul kaine rool?:P). Jube hästi toimis. Lõi seest soojaks ja koheselt kadusid ka kõikvõimalikud töömõtted. Nagu lüliti, või nii.

Kontsert Käsmus oli tore. No vähemasti Jää-äär oli oma endises hääduses. Ultima kohta seda öelda ei saa. Herr Sibul oli selgelt üle-"väsinud". Kahju kohe. Aga noh, me sis manustasime kohalikke joovastavaid jooke ja nautisime rohkem teineteise seltskonda. Kuniks Jää-äär lava vallutas:) No seda ei saa mina teps mitte vaatamata/kuulamata/nautlemata jätta. Jaan on üks ütlemata toreda karismaga tüüp, kes lisaks veel laulda ja pilli mängida oskab. Ja sis tuli välja, et kah omakandi poiss:P Umma iks umma:P

Peale kontserti suundusime auto juurde, et võtta vajalikud asjad ja minna ööbimiskohta. See oli sis endine pioneerilaager. Ohh, milline nostalgialaks! Isegi lõhnas nagu pioneerilaager. Väga vinge koht - ööbimise eest küsiti vaid 200 eeku per nase ja tuba oli soe ja linad puhtad. Asja nimi siis Lainela puhkeküla. Aga noh, eks me ole vähenõudlikud ka:) Ei ole vaja suurt ja laia voodit ning pesuruumi otse voodi kõrval või telekat tuppa. Meil niisamagi oli mõõõõnnuus. Nojah, eks meil ole see komme ka, et juttu jagub kauemaks ja maailma saab ikka parandada:D

Järgmisel hommikul vedelesime pikalt voodis... krt, oli ikka mõnus. Ja siis mõtlesime, et trotsime tuult ja tormi ning teeme ühe grilli. Sõitsime selleks Loksale. Kohalikust Konsumist konsumeerisime liha ja salatit (muud tarvikud on mu auto suvevarustuses sees) ja suundusime ühte inimtühja randa otsima. Leidsime. Endine kinnine tsoon on siiani üsna rahvavaene. Niet sobis. Aga hindasin enese termoregulatsiooni märksa vastupidavamaks tuulele, kui see tegelikult oli. EHk siis ka peale kütte (s.o. liha) manustamist oli nõnda külm, et hakkasin juba kergelt sinakat varjundit omandama. Hämmastav. Ma pole seda varem täheldanud, aga ju vanad kondid ihkavad sooja. Hah. Seega jätsime telkimise järgmiseks korraks. Koju jõudes oli ääretult mõnus end kaissu keerata ja miskist Mihhalkovi psühholoogilist thrillerit vaadata (ei mäleta pealkirja, aga tegevuseks oli vandekohtunike otsustamine tšetšeenist noormehe üle). Hea film oli ka. Kõik kuidagi sujus. Ja lõppeks oli soe:)

Ahjaa. Konsumist tuli teine nostalgialaks - müügil oli selline lahustuv kohv nagu mu vanemad omal ajal jõid. Ammu seega.

Pühapäevaks olin end lubanud palli mängima... Oleks teadnud, et see on sedavõrd pingutav oleks ehk rohkem mõelnud:) Viis tundi tublit tööd ja tänaseks on isegi hingamine valus muudest toimingutest rääkimata. Ja lisaks olen kogu aeg näljane (noh, eilne söömine oli selline natuke tagasihoidlikum ehk üsna kesine). Hommikul käisin üle pika aja ka kaalul... Ei uskunud oma silmi - kuhugi on 5 kg jalga lasknud. Riietest ei saa väga aru, aga ju ei ole olnud mahti süüa... Tegemist on palju olnud. Ja kui tsiteerida klassikuks saavat SRi siis 'kui huvi on, siis on huvitav'. :D Ja eks füüsiline aktiviteet ole ka suviti suurem.

Töö tegemiseks aga ei ole üldse tuju. Ilmselt hakkan hoopis kooliasju tegema. Haakuvad ju niiehknii.

Coimbra - fadomuusika Mustpeade majas

2010-06-10T16:16:00.003+03:00

Käisime kuulamas fadot. Ansambli nimi oli Coimbra (ülikoolilinnake Portugalis) ja koosnes see kolmest härrasest. Muusika ise. Kujuteldamatu, et muusikaga saab edasi anda sellise koguse emtsioone varieerides vastavalt siis kas heli tugevuse, sageduse või kõrgusega. Kui ma algselt läksin kontserdile uskumusega, et eks sedasorti muusika pigem õnnetute armastajate ja muidu õnnetute oma ole, eksisin. Laulja suutis haarata. Igati. Mitte et ma sõnadest oleks aru saanud (portugali keel ikkagi). Aga emotsiooni tabasin. Ajas muigama - sellal kui meie veel koopas kükitasime, laulsid nemad kauneid laule, mis puudutasid südant ja meeli.... Peaks plaadi hankima...
Ja väga kaunis oli laul, mis rääkis emast. Õrn ja ilus. Sõnu lissalt pole.

Täna on plaanis Bergmani 'Sügissonaat'. Näis. Natuke kardan. Sest sellele filmile on miski eristaatus külge poogitud ja kardan, et pettun. Loodame, et ei pea. 'Mälestuste laul' oli küll väga hea film. Chopini eluloost ja film siis valminud Hollywoodis aastal 1944 (ei ole typo - jah, 1944). Palju ilusat muusikat ja nukker lugu andekusest, ühe riigi õnnetust saatusest, saatuslikust naisest ja eneseohverdusest. Chopin oli kahtlemata oma aja üks andekamaid loojaid.

hea reklaam

2010-06-10T15:56:00.000+03:00

siin. Mulle meeldis;)

Nagu lilleke rohus:)

2010-06-08T11:35:00.003+03:00

Kulturnaja programma on olnud tihe. Teatrit ma juba mainisin. Shreki ka (täitsa tore film oli ja ilmselt soetan selle endale koju ka. Ehkki... kui viriseda, siis selle üle, et teema hakkab pisut ammenduma....). Nädalavahetuse veetsin maal, lõunaosariikides. Kuna me hakkasime suht hilja sõitma, siis need hilisõhtused kilomeetrid tekitasid ikka paaril korral infarktieelse seisundi. Kõigepealt kalpsas teele jänes, siis oli keset teed miski rebasekutsikas raipega maiustamas. Viimast nägin küll juba kaugelt. Aga jänes, rumal loom, hüppas lihtsalt teele.

Maal on hea. Vesi järves soe ja saun oli kuum. Oleks teadnud, et vesi nõnda soe on, oleks peale metsajooksu kohe sisse karanud. Saunast sai kohe mõnuga vette joostud. Kuna vett on palju, siis ei pidanud väga kaugele kablutama ka. Ma olin pärast nii kena täpiline:) Krt, oma saun on ikka kõõõõõiiiigggeee mõnusam. Peale sauna sundisid vanemad mind omaenese ja poja terviseks klaasi šampanjerit jooma. Saunas dehüdreerunud keha reageeris vastavalt:) Paar pudelit Värska vett olid märksa maitsvamad.

Auto sai kah puhtaks roogitud. Talvesaast välja. Ja mis sellest, et hommikuks oli üks linnuraisk juba oma märgi mu auto tagaklaasile jätnud:P

Hommikul sai natuke tööteraapiat ka tehtud. Parmude ja mutikate kiuste. Ma sain isegi päikest. Pühapäeval. Siin, kilulinnas, ei saanud sellest kuulduste kohaselt isegi unistada.

Esmaspäeval imiteerisin töö tegemist ja üritasin printsessist mitte välja teha. Õnnestus, aga õhtuks väsisin nii ära, et magasin õndsat und. Ja siis otsustasime SRga, et jätame seekordse kino ära... ja läksin uuesti magama. Magamine on mõnus. Täna aga tuleb kinno minna. Chopaniana raames tuleb Katariina kirikus näitamisele 'Mälestuste laul' ja pärineb see aastas 1944. Selliseid filme väga ei näidata... Ja neljapäeval sama festivali raames Bergmani 'Sügissonaat'. Ja homme läheme fadomuusikat nautlema. Ja ehk õnnesutb hiljem ka suvilasse korra põigata.

Nädalavahe saab ilmselt mööda Ida-Virus. Esmalt Käsmus kena kontsert ja palju õlut:) Ning siis olenevalt ilmast ka marsruut:) Kui ilm on väga soe, siis randa ja kui mitte niii väga soe, sis kuntsi nautlema. Palju on veel näha... Aga ahneks ei tasu ka minna:)

Krt, et seda tööd ka nõnda palju peab olema... Hakkab teine juba elu segama...

Tänase päeva hailait --> maakler-võrukael. Irv. Selline nunnu termin.

PS lugesin oma viimaseid postitusi... olen kuidagi leebeks muutunud:P Kriitikat teen nüüd suuliselt valitud seltskonnale. muhahahaaa. Aga et asi liiga läägeks ei läheks - väike kahjurõõmu allikas siin.

Pilt siit.

Kas ainult mina rabelen või jah?

2010-05-31T16:14:00.004+03:00

Kui teised elavad mõnusrahulikku elu, hakkan mina kustuma. No ei jaksa nõnda. Ja täna sai selgeks, et sel nädalal on hullumeelne graafik. Ja midagi ei anna kuskile mujale nädalasse nihutada! Lapse sünnipääv, kus 15 varateismelist sellist mürglit korraldavad, et hiljem ei taha ka nende vanemad neid enam omaks tunnistada. Muidu ju nõnda ontlikud võsukesed, aga kokkusaades muutuvad detsibellid eluohtlikuks. Harjumatule kõrvale. Ja sis veel ööekskurss loomaaias (no sinna ma ikka tahan minna ka). Ja 1 iluprotseduur juuksuris (kah tore tegevus - vaatamata verevaesele silmnägemisele, saab vähemasti karvkatte korda). Ja suur sookoll kinos (enne vaheaega vaja ära vaadata ju). Ja siis tuleb laps eksiili saata. Lõunaosariikidesse. Ja ise ka kord sauna sumatada. Küll see saab hää. Nagu kirss tordil. Ja sis pühabal tagasi.

Etendusest 'Isa' ka paari lausega. Mulle iseenesest meeldis - tundsin nii mõnegi olukorra ära ja nõnda see oligi. Ehk siis suuremad hirmud läbi mehe silmade kerges huumoris. Ainult paaril korral läks asi minu arvates pisut üle hea maitse piiri... st siis selline meiemehelik labane jant. Aga õnneks ainult paaril korral. Naerda sai pisarateni, sest enesele meenusid sarnased koomilised situatsioonid (nt esimene kord kui mees lapsel mähkmeid vahetas või kui ultrahelis öeldi, et on noku ka (st ükskõik mis soost, peaasi et nokuga:P)). Et kui teismelisena oli selline kuuluvuse märk 'maasikas', siis täiskasvanueas on rase naine käevangus justkui sama:) Mehed ajavad rinna kummi ja võtavad isalikult naisel ümber õlgade kinni ('mina tegin!' 'minu haubits on töökorras!' jmt). Tegelikult siis üsna hea tükk. Mitte mingi kõrgkultuur, aga naerda saab. Või oli mul lihtsalt oma kogemusele tuginedes nõnda naljakas. Mine võta kinni. Julgeks soovitada küll.

Minu elu kroonika. Viimane nädal.

2010-05-28T07:45:00.004+03:00

Viimasel ajal on tegemist niiii palju olnud, et unetunnid on nüüdseks neljatunniseks kulunud. Ja arvake ära, kas reedeks on kett maas või jah? Ja nii ma siis istun oma urus ja teen .... töööd:) Noh, hetkel küll kriban siin, aga juba paar tunnikest tehtud ka. Ja silmarõõmuga (SR) juba jututatud. Elu on ilus. Ja kriban selle nüüd kõik üles, et hilisemal unepuudusest tingitud mälukaotusel teaks, mis tehtud. Irv.

Hakkasin hommikul meenutama mida ma viimasel nädalal teinud olen, et aeg nõnda käest on veerenud ja sai sis selline pilt. Nädalavahetuse veetsin SRi seltsis. Reedel kihutasime itta, kus kondasime ringi ja uurisime elu. Laupäeva õhtuks sai kottu tagasi. Pühapäeval käisime loomaaias. Väga mõnus. Lõpetasime ürituse Tabasalu Baby Back's pitsat süües. Hea oli. Ja tõeliselt suur pitsa - meil oli raskusi isegi kahekesi selle väikese pitsaga hakkamasaamisel. Aga nagu tõeline mees, suutis SR kogu vajaliku endasse mahutada (ei taht ju ettekandjale pettumust valmistada. hah). Noh, ma olin ikka nõrk...
Esmaspäev oli juba töö lainel. Stress kuhjus koheselt. Tegin tööd, mis kokkuleppe kohaselt oli meie Printsessi teha, aga kuna ta ei ole kontoris ja ei saa lugeda, sest peab pikali olema (tema sõnad, ärge küsige), siis sain päev enne tähtaega teada, et pean ise asja kokku panema. Naiss. No ja panin ka. Suured ülemused teisel pool lompi olid rahul ja patsutasid õlale. Esmaspäev väsitas täitsa ära ja motivatsioon kukkus jälle nulli. Aga õhtul rõõmustas SR mind oma kohalolekuga:) Et sis vaatasime kaisus vedeledes maailmavaate avardamiseks ETVst Välisilma ja sellele järgnevat filmi. Hakkas parem. Nii vähe on vaja. Varasemalt tähendas see lihtsalt 10 km jooksu:D Elu on muutunud, tru.
Teisipäeva hommikul vastasin kodust kõikvõimalike tegelaste küsimustele (st tegin tööd) ja siis asutasin end Pärnusse, et pidada ettekanne miskitele kinnisvarategelinskitele. Õhtuks sain koju tagasi. Ja hilisõhtul mängisin palli. Mmmmõõõnnuuusss:) Raske mäng oli ja lihased andsid veel paar päeva takkajärgi tunda. Avastasin veel, et hüppevõime on kasvanud (ilmselge rannavõrkpalli tulemus). Naiss.
Kolmapäev oli sip raske, sest vähe oli magatud. Tegin päeval üsna usinasti tööd - väikese vahepala tekitas SR, kes lihtsalt meelitas mu sööma (sest me ei olnud ju niiiiiii kaua näinud:P) ja siis ei tahtnud see tööisu enam peale tulla... SR mõjub mu tööisule kuidagi halvasti:P Aga ma ei kurda. Täitsa mõnus on. Õhtul vaatasime filmi. Friigifilmi. "Paksud". Artises. Väga hea film. Naer läbi pisarate. Valusnaljakas. Ma tundsin end mitmes kohas ära. Ja see on väga hea märk - st film jõudis minuni. Igal juhul soovitan seda.
Neljapäev oli kah unine, sest sain taaskord vähe magada. Väga vähe. Ma olen lissalt nõrk naisterahvas ja ei suuda kiusatusele vastu panna:) Ja õhtu sisustasin lapse hajameelsusest tingitud probladel lahendamisega, koduste töödega. Et nüüd sai karnevaliks vajaminev ära orgunnitud, kodus ei pea enam miskit spordiala harrastama et edasi liikuda jne. Ja magama sain jälle kell 1. Ohjah. No on palju teha. Ja trenni tahaks ka. Kohe. Ja palju. Pinged vaja välja pressida, eks:)
Ja täna on töö ning teater. Õhtul siis kulturnaja programma. Monoteatri etendus 'Isa'. Eks sellest oskan arvata midagi hiljem. Ja homseks on kavandatud kulinaarsed avastused ehk siis püüan kala küpsetada. Nimelt tegin enesele vananemise puhul kingituse ja ostsin suvevarustust autosse (grill, süsi ja süütevedelik). Ja selle saaks nüüd siis sisse õnnistada. Plaan selline vähemasti.

Silma ilu kah lõpetuseks - Soome ilusmehed.

Ja pildil meie maadam.

Rõõsa naiseihu

2010-05-25T08:25:00.002+03:00

No leidsin sellise lehekülje (siinne pilt ka sealt pärit). Hommikul ehmatab ikka päris virgeks:) Peaks vist vähem trenni tegema... No õnneks mul selliseks muutumise tõenäosus väike, sest jõutrenni ma enam ei tee. Pigem vastupidavustrennid. Või selline rõõm-rõõm trenn nagu rannavolle;)
Ai, aga ära ehmatas ikka korralikult...

.... ja sõnu polegi vaja:)

2010-05-24T10:43:00.001+03:00

Ma olen justku Perseuse sandaalid jalga tõmmanud.... Õhhh:)

ilusad neli päeva

2010-05-23T08:31:00.003+03:00

Noh, mul oli siin üks pisukest laadi isiklik sündmus ja seetõttu võtsin end ka töölt vabaks. Ja sisustasin selle päeva igasugu toredate tegevustega ja ma ei maganud. Pidin küll välja magama, aga ei tulnud välja:) Kolm tööpäeva sai sisustatud päevitamise, palli mängimise ja ... ujumisega. Jah, mina, kes ma pidevalt külmetan, käisin meres ära. Noh, eks me oli enne seda palli mänginud ja rannavolle lööb vere keema:) Ja siis oligi hää mõte käia vees. Esimene kord oli pigem kümblemine. Või siis vette korraks kükitamine:P Teine kord ma ikka juba ujusin. Mõnus:) Ehk siis saan öelda, et suvi on ametlikult avatud.
Reedel põrutasime Verki. Sealsesse sadamahoonesse jäime ankrusse. Õlut voolas üsna ohtralt. Hea seltskond pealekauba. Ajaloolise naljana magasime majas, millele oli kirjutet SuperAlko Viinarannasta:) Seal töllerdas ka palju soomlasi, kes oma miskise merealuse just sinna randa olid jätnud. Neil käis see päivakänni (pole aimugi kas see on õige termin - vana pea ei pea kõike kah kinni:P) juba üsna hooga ajaks, mil me end hommikust sööma asutasime. Ja peale pannkooke siirdusime Altjale. Sealset kõrtsi sai kah kaedud ning siis mõtlesime minna matkarajale. Kaherattalisega reisides on ainuke häda asjad ladustamine (no isegi paariks päevaks on vaja ju staffi kaasa tassida), kuid siin päästis meid välja tore tädi Altja kõrtsi lähedasest talust - pakkus et valvab meie kotti ja kiivreid. Nii armas! Ja siis me suundusime randa ja metsa. Palju häid emotsioone. Piltegi sai tehtud. Ainuke häda oli sääskede rohkus. Tüübid lendasid õnnelikult kohale ja kohe nom-nom-nom... :) Mul oli sääskedest aupaiste. Juukseid on õnneks nõnda palju antud, et nad kohe jaole ei saanud. Aga kevad ei olnud sinna veel päriselt kohale jõudnud - kõik oli kenasti beebiroheline ja tärkamas. Mõnus:) Tagasitulles leidsime õhe kena silla, kus sai natuke mõeldud. Nagu venelastel - enne teele minekut tuleb ju natuke istuda:) korjasime seejärel oma kodinad, millele oli lisandväärtusena külge poogitud pisut niidetud muru, lehetäisid ja üks tigu, talu hoovist ära ja jälle teele. Tigu sai ilmselgelt šoki - panin ta lenksule ja tüüp ilmselt arvas, et ilm keeras ikka täiega peppu:P Tormituul:)
Ja sealt suundusime Vihulasse. Vihula mõisa lähedalt möödusime ja suundusime poodi. Et süüa seal üks jäätis. Istusime kohaliku infokeskuse aka poe ees ja lasime sel melul end köita. Poodidel maakohtades on kummaline komme muutuda peamiseks infovahetuse ja melu keskuseks. Olles võõrad, tahtsime sellest kah pisut osa saada. Saimegi:) Rõõmsalt hakkasime edasi minema, aga minu viga oli ilmselt see, et ma käisin korra seal poes sees ja siis tahtis pilt kenasti tasku pugeda. Ja seega suundusime esialgse plaani asemel hoopis randa. No ei olnud väga soe, aga leidsime lohu, kus sai end kenasti kerra tõmmata ja nurruda. Väga mõnus oli. Lugesime pilvi ja arutlesime inimmõistuse piiritletuse teemadel. Väga diip:) Ja oli hea. Nagu vaimne seks (muhahhaaa).
Tallinnasse tagasi jõudes hakkas alates Maardust temperatuur nõnda langema, et näpud ei taht enam kuidagi sõna kuulata... Uhhh. Õhk oli jäine. Jumalast maha jäetud linnake. Varsti läheme jälle. Ei saa siia (ehk kilulinna) kauaks jääda, sest üldine meelsus kipub lämmatama või sootuks külge jääma. Ei tohi. Ei taha. Ja siis ongi vaja end taas kord teele sättida. Ja kui on hää kompanjon, sis võib matku ka pikemaid ette võtta.

Pildil varasemalt väisatud Jägala juga.

kuidas maailma paremaks muuta

2010-05-19T10:52:00.001+03:00

see video ja laul:) aitab:)

suu-kõrvuni-lugu

2010-05-14T11:42:00.003+03:00

EIle oli töiselt tappev päev. Päeva lõpetades istusin kodus, mugisin küüslauguleiba (tänapääval antakse esinejatele kingituseks leiba suitsulihaga - masuaeg:P) ja rüüpasin peale punast veini (oo, milline kooslus). Viimast on tarvis siis, kui olen päevajooksul nõnda palju kofeiini sisse imenud, et maha rahunemine ja uinumine võtab rohkem aega. Paar minutit siis:P Aga siis oli üks tüüp nöögina ööldud sõitmakutsumisega nõus ja nõnda me sõitma läksimegi. Nagu väu noh:) Kaherattalise tagaistmel kõlkuda...:) Aga hull kiun tuli peale. Ikka tahaks ise sanga...
Lõppeks käisime Vääna-Jõesuus merd vaatamas ja lobisemas. Tükk aega pole nõnda naernud:) Ja õhtu oli soe. Nagu oleks puhkus olnud. See käik puhastas mõtted ja venitas suu kõrvuni. Koju jõudes ja peale koerapissitamist voodile vajudes uinusin koheselt (osoonilaks??). Ahjaa. Nägin esimese liblika ära. Kirju. Ja eile kuulsin lõppeks ka ööbikulaulu:) Oli teine üsna mu maja lähedale end lõõritama sättinud. Et siis kokkuvõttes oli eile väga hea päev. Üle väga pika aja ma lihtsalt olin (tegelt olen hetkel ka) õnnelik. Lihtsalt.

2010-05-10T19:31:00.002+03:00

Nädalavahetus oli selline kummaline. Sai puhata, sai natuke egobuusti (jah, maolenilustarkjaheajatublija) ja sai söödud. Viimast nõrkemiseni. Lihtsalt oli nälg. Kogu aeg. Stressisöödik. Aga täna on juba teine päev ja asjad voolavad omasoodu edasi.
Järgmine nädal otsustasin võtta paar päeva vabaks. Ignon kogu maailma. Ja mai saa vanemaks. Ja ma puhkan. Vaatamata sellele, et pean jälle sõbralike naabrite juurde minema ja sealt tagasi tulema ja seda kõike ühe päeva jooksul. Ja siis tuleb meie "pisike" printsess tööle tagasi. St et nutt ja hala hakkab jälle pihta:P Aeg otsida uus töökoht. Aga asja leevendab hea sõbra küllatulek (ehkki mai usu seda enne, kui saan kõne lennujaamast).
Niih. Nüüd üks pisuke trett jooksu. Pekid põlema!:D

Oi Sa Saadanas

2010-05-07T16:51:00.003+03:00

Nädal on läinud linnutiivul. Tööd tuleb uksest ja aknast. Magan stabiilselt 6 tundi ööpäevas. Tänaseks olen saavutanud sellise poolunesegase oleku. See on juba peaaegu hea. Deliirium. Pea käib ringi ja kõik on justkui vati sees. Inimesed tunduvad ilusad (sh ka mina). Positiivne uudis - st kes kaua elab, see kaua kannatb. Ju:)

Hommikud on veel ilusad. Suremise tunne tekib umbes 3-4 paiku pärastlõunal. Ja see kestab kuni kümneni. Ja siis hakkab jälle hea. Elu on kannatus. Ja lill. Ehk siis kannatuselill?:P

Ja kuidas saate te väita, et tööpuudus on hukatus? Tööd ju on! Ja roppu moodi! Tehke ometi. Ma annaks osa ära. St nüüd võiks ivakese puhata. Üks kena sõber lubas end mu sündimise päävaks Eestisse lennutada. Kingitusena, või nii. Ja ehk saab siis kuskil paksemas metsas napsi võtta ja roppe laule laulda. Talle võib õpetada - sisu jääb ilmselt hämaraks:P. Tavaeestlase huumorinurk. Ehh, aroniseerin siin niisama. Ma ise ikka ka täitsa tavaline (kas just eestlane, aga...). Kuigi hirmsasti tahaks ju öelda, et olen palju ilusam ja targem ja tublim jne kui keskmine. No mingi osa on minust ilmselt ilusam kui naabri oma (nt mul on pagana nunnu naba, aga kuna ma naabri oma pole näinud, siis ei tea võrrelda). Ja ma tean, et see kes Bugs Bunny'le hääle andis, oli porgandite vastu allergiline (kas Sina teadsid?:P). Ja ma oskan paari sekundiga magama jääda (sh hambaarstitoolis lõuad laiali, ühistranspordis ja korra olen tukastanud ka niisama õues püsti seistes. Ja ei, ma ei põe narkolepsiat - ma ei ole lihtsalt juba paar aastat korralikult puhanud). Ja ma oskan enese hinnangul päris hästi kokata (laps ka kiidab, aga see vist natuke erapoolik - lapse isa oskab ilmselt ainult praeleiba ja -muna /st kui ta vahepeal arenenud ei ole/, siis võrreldavuse moment aitab). Ja keelt oskan torru ajada. Ja nii neid asju muudkui tilgub:) Et siis võib rahule jääda.

Alates 15. maist olen end ka täiendavalt sidunud ühe tegevusega, mis ei too ei kuulsust ega au ega raha. Aga ma pean seda tegema. Ei, õigem on, et ma tahan seda väga teha. Hetkel tunnen, et ehk ei olnud selle alustamiseks just õigeim aeg. Aga noh, vaevalt paremat tuleb. Mida aeg edasi, seda vähem on vaba aega... Krt. Nii ei saa ju rallit sõita! Või saab?

Laps on muutunud iseseisvaks nooreks meheks. Eile viskas nalja ja siis kui ma väsinult kohmasin, et 'äh, ära mängi'. Ütles ta, et tahtis kontrollida, kas mul huumorimeel on veel alles. No ja kuidas siis selline asi enese üle kah naerma ei aja:)

:)

2010-05-03T17:21:00.001+03:00

Nüüd ma siis tean...

2010-05-03T10:25:00.002+03:00

miks mõnel mehel minuga suheldes käed värisevad. Vastus siin.

Prosit Volber!

2010-05-02T21:08:00.002+03:00

Niisiis. Taas kord Volber Tartus veedet ja ikka ja jälle leian, et Tartu on Eesti parim linn. Seal oli soe ja mõnus ning lisaks oli nõnda hää seltskond kah. Ma ei oleks eales uskunud, et suudan kella kuueni hommikul tiksuda. Seda veel eelmiste nädalate vähest und arvestades. Aga nagu ütlesin - hää seltskond. Ehkki rahvast oli seekord vähem (majandussurutis???) kui eelnevatel aastatel.
korp! Ugalas oli Compromise Blue ja see oli hea:) Vaatamata Rutiku vahepealsetele jutukestele (no halloo! ütle jah organiseerunud seltskonnale, et nad kannavad mütse! ise oled müts!)
Õhtu parim kompliment saabus varahommikul - 'te olete nii ilusad... noh, meie kamin on nii kole ja selle kõrval näete te nõnda head välja':D Kallis klassivend oli meid nõnda kauniks joonud;)
Ainuke tõrvatilk meepotis oli sõjaväelane Jaak (sakalanus), kes taas kord suutis ligi ujuda (halb mälu on ka meeste puhul puudus)... Tegemist siis küll füüsiliselt pika meesolevusega, kel sees pisike õel, kade ja ahne süda (sain seda teada eelmisel aastal samal ajal) muutes ta seeläbi eriti pisikeseks. Pfh. Aga lõppeks ta siiski tõdes, et ma olen kuri:D Teadlikult-tahtlikult ehk siis soovitud lõpptulemus. Karmavõlg sai lisa;) Aga ma ei kahetse. /tegelikult olen ma hea (A)
Elu on ilus;)
Kogu asja oleks veel ilusamaks teinud talgutel osalemine. Aga ihu oli hommikul väga nõrk (vaim seevastu mitte) ning sõita ei oleks ma kuidagi julgenud... Ja kirja ma end ka kuhugi ei pannud...
Prosit Volber!

Igatsus, väsimus, deprekas ja siis veel on kevad...

2010-04-28T22:43:00.002+03:00

Hirmus igatsus on peal:) Aga see on vist pigem hea. Või tuleneb see sellest, et teistel tundub olevat kevad ja aega, et seda nautida ja minul seda aega ei ole. Napakalt palju on teha. Selline rattas tõmblemine. Ilmselt seni, kuni ratas mu maha raputab ja uue hüpiknukuga asendab. Ilmselt pean midagi lähiajal muutuma. Ma ise olen muutunud.

Ja vahelduseks tahaks ärgata. Ma olen Krokuga nõus - ma magan ka juba mitmendat päeva püstijalu. Ja kohv ei aita. Enam. Magama peaks. Aga päike, va kurivaim, ajab juba varakult üles.

Praegu tuleb ETV pealt Lotmani film. Pagan, see mees oli andekas. Nii lihtne ja nii geniaalne. Pean patuga pooleks tunnistama, et tema esseid ei ole viimasel ajal kätte võtnud (nii 10-15 aastat). Peaks. Lisaks veel muud huvitavad mõtlemised-kirjutamised. Kuidas teised jõuavad? Mul on tunne nagu kilpkonnafarmi valvuril: kilpkonnad muudkui lippavad mööda viuh! ja viuh!

Ja täna arvas üks suur mesimumm, et mu oranži-valgekirju jopp on lill ja jälitas mind:) Jah, kevad. Ja siis lilled on tekkinud eiteakust. Ja linnud röögivad nõnda, et kell viis hommikul taandub Une-Mati hetkeks... siis veel pole linn ärganud. Väidetakse, et linnas elavad linnud alustavad oma kevadist laulu märksa varem kui need, kes elavad maal. Lihtsalt selleks, et olla kuuldavad-märgatavad;)

Hea luller

2010-04-27T13:26:00.002+03:00

Ma lihtsalt pean seda teiega jagama (tegemist on netiavarustes liikuva luuletusega, aga minu arvates imehea ja kui keegi teab autorit, siis andke teada - apnen autori nime ka siia ja viitan korralikult:)).

Olen väike tige koma,
kõik, mis näen on minu oma,
hambad sisse, küüned taha,
tõmban kohe rajalt maha.
Võltsin, valetan ja tüütan,
petan, luristan ja süütan,
torgin katki õhupalle,
lõhun kampsuneid ja salle.

Ma kisun sind juustest,
su patja ma jagan,
ma valvan su und,
kui sa rahutult magad.
Kui pimedas ruumis
sind ehmatas kolin,
ma tunnistan üles,
et mina see olin.
Olen tõbras ja õelur,
küllap sa tead,
kuid ma armastan sind,
sest keegi ju peab.

Töö, kevad ja mesimumm

2010-04-27T10:24:00.003+03:00

Viimasel ajal on kuidagi kiire olnud. Avastasin just, et kui teha tööd, elada eraelu ja magada, siis 24 tundi ööpäevas on tiba vähe. Eraelu tahaks elada ja magamisest ei tahaks ka loobuda... Seega: tuleb vähendada tööle panustatud tunde. Hah. Tõstaks tootlikkust ning vähendaks tagumikutunde? Sounds like a great idea:) Sest palka ei tõsteta enivei. Ja eks minugi mõtted liiguvad uute väljakutsete poole:)

Kevad on. Isegi mina, kes ma muidu suht-koht tundetu tüüp olen, olen nüüdseks mõnusmagusast kevadlõhnast hullutet ja kui Sipsik kirjeldas seda tundeväljendust kingade jalga panemises, siis ma ka 'guilty as charged'. Ehkki sõbrants kutsub neid kingi fuck-me-kingadeks:D Noh minu pikkuse juures veel täiendavad kaheksa cm lisaks teeb minust hiidnaise:) Aga hetkel see mind ei huvita. Ma tunnen end hästi ja päkapikkudele vaatan ülevalt alla... Irv.

Kleidipäevaga ma ilmselt kaasa ei lähe - sõltub ikka ilmast... Kui sajab vihma ja on muidu kole, siis no vei:) Ma olen külmakartlik vanainimene. Kui ma trenni ei tee, siis mu kehatemperatuur langeb nõnda, et vappekülm on garanteeritud. Kleidipäev oleks mõttekas vaid juhul kui suudan end hommikul jooksma vedada (ülimalt kahtlane)... Kuigi... ma olen suutnud sel aastal juba nädalajagu päevi joosta. Ja hea on. Ma tean miks mulle jooksmine meeldib.

Mdx, eile vaatasime selle Elavhõbeda-filmi ära. Pettusin. Haip oli kõva. Ja räige oli ka, aga ikkagi. Ilmselt on minul märksa idüllilisemad mälestused sellest ajast. Aga noh, vangidega ma ju ei suhelnud ja naiivse teismikuna ma ei osanud neid ka tähele panna. Igatahes, kogu lugu tuleb kokku võtta nõnda: loll saab kirikus ka peksa. Ehk siis tapeti, vägistati ja varastati asja eest, mis oli bluff. Punast elavhõbedat kui sellist ei ole olemas olnudki, aga kuidas said need vaesed väikesed vangid seda teada? Ei saanudki ja läksid õnge. Ja kaotasid lõppeks kõik. Raha, selle uskumatult 'väärtusliku' kauba ja ka oma vabaduse. Masendav. Ühesõnaga, noored püsige koolis - ehk jääb midagi külge:D

Ja ma nägin eile keset Tallinna linna ilusat maamesilast. Nummi-nummi.

Ja ma loodan südamest, et homme sülitab see keerulise nimega vulkaan välja järgmise pilve kahjulikku tuhka ja ma ei pea neljapäeval kuhugi reisima. Reisieesmärgist johtuvalt.

Islandi vulkaaninalju:)

2010-04-22T15:44:00.001+03:00

Dear Iceland, we said send cash (not ash)!

It was the last wish of the Icelandic economy that its ashes were spread all over Europe.

First the economy goes under, now Iceland sets itself on fire. I smell insurance scam!

Welcome to Iceland. We’re currently doing a bit of construction - please pardon the dust.

Whenever a cat walks across a keyboard, an Icelandic volcano gets a name.

There’s no volcano in Iceland. Chuck Norris is just having a barbecue.

Ash cloud disrupting Norway and Iceland fish exports. Higher menu prices. Good smoky flavor, though.

How do you pronounce Eyjafjallajökull? I believe it’s called “The volcano in Iceland.”

Four short, barefoot young men were last seen setting off for Eyjafjallajökull. The nature of their journey is not yet known.

It’s too early to make jokes about the Icelandic ash cloud… we need to let the dust settle first.

“Eyjafjallajökull”: Iceland Volcano Spews Consonants and Vowels

All this ash cloud talk is going over my head.

Normally volcanoes, like mountains, get their names from the surname of the first person who reaches the top of them. One exception is Iceland’s Eyjafjallajokull, which got its name from the last words uttered by the first person to fall into the top of it

Eyjafjallajökull - named when the person writing about it fell asleep on his keyboard.

Eyjafjallajökull is erupting only twice a year — April through September, and October through March.

No kurja, see nimi on tõesti raske (test - joo ära klaas (ei tohi olla manustanud tahket toitu viimase 24 h jooksul:P) ja siis ütle uuesti-Eyjafjallajökull). Ja naljad pärit siit.

ainult??? ma arvasin, et on rohkem:P

2010-04-20T15:00:00.000+03:00

Raw evil score: 24.44%

ainult 1 sõna

2010-04-19T11:39:00.001+03:00

Liblikad!!!!:)

Geniaalne leiutis:)

2010-04-15T15:02:00.002+03:00

Öölugemise lamp. Töötab LED valgustiga ja kustub, kui sinna raamat peale riputada;) Veel vahvaid leitusi siit.

ekhm, mis toimub?

2010-04-14T14:32:00.003+03:00

Üle pika aja sirvisin delfi-t. Mis toimub? Maailm muutub üha jaburamaks:)

Kellel jälitusmaania, kellel soovunelmad.

Ja siis veel Rimi ja Statoili vastased kampaaniad. Ma olen seal ka osaline. Tegelikult. Põhimõtte pärast. Aga ma olen silmakirjalik. Ma ostan liha niiehknii otse talunikult ja Statika kuuma koera käin ikka aegajalt mekkimas (muidu võib ju kõhnaks ja koledaks jääda, niigi hakkavad riided suureks jääma:P Ja minu vanuses ei või seda teps mitte lubada. Kortsud tulevad:D). Ehk siis Rimis ei käi, aga Eesti sea liha söön. No siis kui ma üldse liha söön. Statoilis ei tangi. Mõttetu on maksta üle. Ehk siis tegelikult rohkem automaatjaamade austaja. Tankimiseks.
Aga süüa kõlbab see kuum võileib seal aga küll. Tavapäraselt tarbin seda Mäo Statikas (no Tartusse on ju nõnda pikk tee ja kõht läheb lihtsalt tühjaks ja imekombel just ja alati Mäos:P). Ja Piparmündikakao on ka hea. Niet, jah, ma olen silmakirjalik.

Aga Jüri võtaks äraküll. Pagan, see mees on andekas. Ja muhe. Ja ei istu laiemalt kut p**se kannatab. Ja omakandi mees kah. /meite kandis on ikka kõige lahedamad tegelased;) Mi laiks.

Vandenõuteoreetikutele vihje andmete hankimiseks siin. Ehk on meie seas ka vilepuhujaid. Et teil on koht, kuhu oma inff üles laadida;) Edu!

/lähtuvalt eilsest katsest, tundub, et on. Ja need, kes eile korraliku vilepuhumisega hakkama said - get a life!:D

Ununseptium - nii ilus nimi;)

2010-04-14T10:21:00.002+03:00

Tegemist uue keemilise ühendiga. Uudis siin. Pilt siit. Ja Wiki ütleb nii:
Element 117 (Uus) on keemiline element järjenumbriga 117.

Elemendi 117 ainsa leitud isotoobi massiarv on 292 ja poolestusaeg 78 millisekundit.

4. aprillil 2010 teatasid Venemaal Dubnas asuva Tuumauuringute Ühendatud Instituudi teadlased, et on kaudsel teel kindlaks teinud ununseptiumi aatomite tekkimise berkeeliumi ja kaltsiumi aatomite põrkumisel.

Inspiratsiooni;)

2010-04-12T13:56:00.002+03:00

HE: I'm a photographer I've been looking for a face like yours!
SHE: I'm a plastic surgeon. I've been looking for a face like yours

HE: May I have the pleasure of this dance?
SHE: No, I'd like to have some pleasure too !

HE: How did you get to be so beautiful?
SHE: I must have been given your share !

HE: Will you come out with me this Saturday?
SHE: Sorry! I'm having a headache this weekend !

HE: Go on, don't be shy. Ask me out!
SHE: Okay, get out!

HE: I think I could make you very happy
SHE: Why? Are you leaving?

HE: What would you say if I asked u to marry me?
SHE: Nothing. I can't talk and laugh at the same time!

HE: Can I have your name?
SHE: Why, don't you already have one?

HE: Shall we go and see a film?
SHE: I've already seen it!

HE: Do you think it was fate that brought us together?
SHE: Nah, it was plain bad luck !

HE: Where have you been all my life?
SHE: Hiding from you.

HE: Haven't I seen you someplace before?
SHE: Yes, that's why I don't go there anymore.

HE: Is this seat empty?
SHE: Yes, and this one will be if you sit down .

HE: So, what do you do for a living?
SHE: I'm a female impersonator.

HE: Hey baby, what's your sign?
SHE: Do not enter.

Siit.

Täna oli esimene tõsiseltvõetav kevadpäev

2010-04-10T22:32:00.008+03:00

Korjasin sõbrantsi autole ja sõitsime Tuhalasse. Vaatasime kaevu üle, jalutasime kiriku ümber (sõbrantsi sõnul pidi ümber kiriku ringi tegemine uue Haljala vanasõna kohaselt meesteõnne tooma, muhahhhaaaa).

Siis läksime veel Siniallikaid vaatama. Ilm oli ilus, aga tee mudane ja metsaalune lumine. Minu kaunis valge koer ei olnud enam nõnda kaunis:)

Siis mõtlesime, et vaja veel natuke süüa, sest värske õhk teeb näljaseks. Räägupesa burks sobis selleks surepäraselt - ikkagi Reporteri testivõitja 2010. Nostalgialaks:) Palju salatit ja kastet. Ja sibulat:) Peale seda läks sõit Stroomi randa. Tuuline aga mõnus. Kiusasin koera ja me jooksime temaga mööda mereliiva. Väike koer oli lõppeks üsna läbi ja oli vabatahtlikult nõus autosse pugema:) Varasemalt tegi ta pigem sellist nägu, et kohe minestab, kuid vaid minu pärast on nõus seda tegema:)
Lõppeks. Hea päev. Saun võiks päeva lõpetada... Väikese õllega;)

Eesti mees

2010-04-09T12:58:00.002+03:00

Tänase EPL vahel on lisa 'Eesti mees 2010' ja pilt all kujutab kas a) ameeriklast v b) rootslast. Põhjus on lihtne. Vähe sellest, et mees teeb süüa, on tal seljas väga heledad riided. Eesti mees ei kanna heledaid riideid (mõned kannavad, ma tean jah, aga valdav enamus siiski mitte). Teiseks, on tüübil tehtud soeng. Ilmselt mingi selline korralik geelipea. Jumal tänatud, see ei ole Eesti meeste seas levinud. Kolmandaks, tüüp naeratab hambad laiali. Eesti mees naeratab nõnda vaid siis, kui on keskmisest rohkem joonud. Kolleeg, kellele samuti pilti näitasin, arvas, et tegu on rootslasega. Tema kui pooleldi soomlane teatas, et Soomes öeldakse, et need kes tänaval vastu tulles naeratavad on a) kas purjus v b) rootslased.
Asja kokkuvõte siis - kas Eesti mees on keskmiselt nõnda kole, et isegi pilti ei leitud, mida ajalehe (lisa!) kaanele panna? Ma tean vähemasti ühte keskmisest edevat meest, kes oleks olnud nõus sarnases köögis poseerima:).

Pilt siit.

2010-04-08T06:57:00.002+03:00

Ma tean, et ei ole ilus teiste kulul naerda, aga ei saa teisiti. Eile reageeris üks meesolevus nõnda, et sain tuju hetkega heaks. No esimene reaktsioon oli küll 'WTF?', aga siis naersin südamest. Kahju on ainult ühest pisikesest asjast - ma nimelt arvasin, et normaalseid mehi on rohkem kui kolm ja kui tüübikesega tuttavaks sain, oli lootus, et just nõnda ongi. Aga eilne nali tegi selgeks, et ega ikka ei ole küll. Jälle kord saan kinnitust sellele, et osa neist Marsielanikest hämmastavalt suure egoga skisofreenilised, keskmise intelligentsusega, ebaviisakad ja solvujad. Ja minu arvamus Eesti ohvitserkonnast sai kah kannatada (tegemist siis meie isamaa kaitsjaga, oeh). Sellest on eriti kahju. Ilmselt neid ongi vaid kaks, kes kes punavõimude poolt maha notitud ohvitseride kingadesse suudavad astuda (kummardab J ja T poole). Üks neist on muidugi juba erus. Kahju. Ühiskond ikka veel teismeeas. Selle kriteeriumi järgi. OkOk, eeldame, et neid on rohkem, aga mina lihtsalt ei tunne neid (aga ega ma väga igatse ka):) Poliitiliselt korrektsem.

Nii. Ja nüüd palun pilved laiali ajada.

"Haritud naised joovad rohkem"

2010-04-07T11:20:00.003+03:00

Vat selline artikkel siis. Et kõrgharidusega naised joovad rohkem. Põhjendusi palju. Isiklikult leian, et uuring on nihkega kuna tehtud UK-s, kus alko tarbimine probleemiks nii laste kui noorukite hulgas. Aga kui tulemusi üle tuua ja blogijaid nende sissekannete järgi hinnata - enamik neist kõrgel haritet ja nö viinapitsi ei sülita. Ehk pisike õlu-siider-vein ei ole patt(no ja ei olegi ju).
Sõnaseadmise järgi ei imesta ma nende blogijate, kes mu teravdatud tähelepanu alla sattunud on, harituse/hariduse üle. Olgu siis sellekohane paber ette näidata või mitte.

Cheers:)

Vana võlg - J. Mäggi artikkel siis siin. Feministidele harja punaseks ajamiseks.

Interaktiivne ema

2010-04-06T18:50:00.002+03:00

Laps sai MSNi selgeks. Nüüd siis kiusab oma vanemaid sellega:) Just küsis läbi selle suhtluskanali 'millal süüa saab?'ja 'mis söögiks on?'. Ja nii need asjad käivadki. Tahad lapsele midagi öölda - kobi MSNi. Hehe. Ja mis siis, et tüüp on kõrvaltoas. Üleeile käskisin tal läbi MSNi magama minna:) Elu on lill

Tahaksin....

2010-04-06T16:30:00.003+03:00

pehmetel patjadel lebaskleda ja juua mõnuga valget veini. Mineraalveega (suurendamaks hetkemõju ja vähendamaks järgmise päeva jääknähte). Ja teha nägu, et mind ei ole olemas. Miks peab füüsiline keha kaasa tooma nõnda palju valu? Päh.

/laguneb. kiliseb-koliseb-kilkab-ja-möliseb:D

roheline

2010-04-04T14:50:00.002+03:00

Your rainbow is strongly shaded green and orange.

What is says about you: You are an intelligent person. You appreciate a challenge. Those around you admire your fresh outlook and vitality. Others are amazed at how you don't give up.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

tänks, Kroku;)

Et siis noor, tujukas naturalist. Aga intelligentne. Vaatamata sellele, et mul EPL ei käi ja Coelho ei ole mu lemmikute hulgas. Vau.

Aga vikerkaar on kuidagi määrdunud ja kole. Eelistan pisukese värvilisemat.

Viimast lauset võib tõlkida nõnda: loll, aga järjekindel. Noh, tru.

ahjaa

2010-04-04T14:39:00.002+03:00

hirmus kiuks on ka. Tsiklid on õues. Ja mul ei ole hetkel raha, et enesele ka osta (lähikuudel ei saa ka nii palju kokku). F*kk the MaSu. Seetõttu jäid boonused ära. Ja ma tahan sõita. Kiun-nutt-ja-hala-vigin-vigin.

Pildil üks viis oma kiivrit kaunistada. Naiss. Ma palun sellist sünnipäävaks. Nüüd juba võiks ju.

kes ütles 'mäu'?

2010-04-04T14:09:00.004+03:00

Käisime sõbrantsiga Tartus peol. Pidu ise sakkis sajaga (kui popilt ja noortepäraselt väljenduda), st muusika oli selline päkapiku-diskole sobiv (2 kiiret starti jmt) ning nii palju miniseelikuid ja tikk-kontsi pole korraga veel näinudki:) Kevad vist. No paar tantsu sai ikka tantsitud (st trenn tehtud:P). Üks Võru mees üritas ka muljet avaldada. Rääkis, et ta ei saa rumal olla, sest tal käib Päevaleht. Ja ta loeb raamatuid. Alkeemik. Coelho. Mnjah. Ja siis vaatas, et ei mõju, hakkas rääkima sellest, et Veerpalu olla talle saunalaval öelnud põhjapaneva tõe - kui ta suusatab, siis ta ei mõtle millelegi muule. (homeeriline naer) Ja kui ma siis küsisin, et miks ta mulle kõike seda räägib, vastas ta, et tahab mulle meeldida:) Ja aus nagu ma olen, teatasin, et tal ei tule see välja, et proovigu kellegi teisega uuesti:) Sõbrants arvas, et ma kipun lihtsaid maapoisse liig kiiresti vaimselt kastreerima ja et ta ei lase neid mulle enam ligi:D Sotsiaaltöötaja nagu ta on;)

Et siis natuke sai nalja ja natuke tantsitud. Aga päeva nael tuli hommikul. Koer, kes meie ööbimiskohas selle aja üksi oli, otsustas näljastreigi välja kuulutada ja hommikuks tegi tema kõht huvitavaid hääli. Peale ärkamist, istusime köögis ja jõime kohvi. Koer tuli ka ja vaatas oma ilusate, kurbade koerasilmadega otsa ja siis tegi tema kõht selgelt ja kõlavalt 'MÄU':) Absurdiminutid. Sellest aru saamiseks peaks seda kogema. Hommikune kerge kass on peal ja siis tuleb koer ja teeb 'mäu'. Ja suu ei liigu:D Elu on lill.

Ja munadepühade puhul olid skulptuuri 'Isa ja Poeg' munad ka ära värvitud. Tartu!;)

Tänane päev algas õunakoogi ja aplikatsioonide täitmisega. Ja natuke kohvi ka. Eklektilise teksti täienduseks tuleb mainida, et laps suutis täna tekitada dialoogi religiooniteemadel. Jumala olemasolu, maausk jmt. Mul on tark laps. Hea kui ma paari aasta pärast suudan kaasa rääkida. Hirmutav. Sunnib takka (täienda end, vanamoor!).

Selle nädala tera

2010-03-29T15:25:00.003+03:00

Eestis on liikvel selline uus (noh, minu jaoks vähemasti) tüüp mehi - tilliga hoorad. Nad on nõus elamispinna ja söögi eest hoorama (kuna alko tagajärjel on see muutunud juba kohustuseks, aga kuidagi peab majutusteenuse eest tasuma ja raha ju endalgi pole). Ja nii ongi. Ei ole vaja tööl käia ega arveid maksta. Ja enamikel juhtudel on nad juba keskealised. Ehk siis ei ole neil oskusi, teadmisi ja tihti ka tahtmist tööturul läbi lüüa ning ka välimus on üsna kesine (aastad ja alko teevad oma töö). Seega tuleb leida üks sotsiaaltöötaja hingega ja soovitavalt elamispinnaga naine. Ja naisele/tüdrukule tuleb mängida läbi ka veel aknast alla viskumise stsenaarium ('viskun-kohe-aknast-all' või 'hüppan-rongi-ette'- stsenaarium juhuks, kui naine peaks soovima hoorast vabaneda) ning ka veel rääkida kokku maad ja ilmad maailma pahatahtlikkusest nende suhtes (mitte, et nad ise oleksid midagi väga suurt ja väärtuslikku maailmale pakkunud). Viimane tähendab siis seda, et kogu maailm on täis lolle, kadedaid inimesi ja tema on ainuke, keda sel õnnetul naisel tuleks hinnata (i'm a catch, baby). Ja eriti õelad on nende eksnaised. Kahjuks ei oska nad oma 'väärtust' ise õiglaselt (?) hinnata ning panustavad liialt kõrgele. Tegemist hetkel siis minu tagasihoidlikke vaatlustega (esiotsa peamiselt teiste kogemustega, ehkki võimalus selleks ju oli). Ja neid hoorasid ei ole mitte 1. Ma saan aru, et see on mugav käitumismuster, aga ma ei saa aru, kus on nende meeste eneseväärikus? Miks peaks keegi tahtma haledusest kellegagi koos elada? Ja seksida ka veel? Või miks peaks naised mehi nende endi käest päästa tahtma? Milleks?

Et äkki see ongi halastusseksi uus definitsioon?:)

Vale elukutse

2010-03-25T10:53:00.002+02:00

on just minul.
Tegin testi:) Värvidega.
Ja tulemus (trummipõrin) on selline:

Best Occupational Category
You're a CREATOR
Keywords

Nonconforming, Impulsive, Expressive, Romantic (eämm, mina???), Intuitive, Sensitive, and Emotional

These original types place a high value on aesthetic qualities and have a great need for self-expression. They enjoy working independently, being creative, using their imagination, and constantly learning something new. Fields of interest are art, drama, music, and writing or places where they can express, assemble, or implement creative ideas. (no tegelikult ma ju seda teengi - pisut teises võtmes, aga siiski)

CREATOR OCCUPATIONS
Suggested careers are Advertising Executive, Architect, Web Designer, Creative Director, Public Relations, Fine or Commercial Artist, Interior Decorator, Lawyer, Librarian, Musician, Reporter, Art Teacher, Broadcaster, Technical Writer, English Teacher, Architect, Photographer, Medical Illustrator, Corporate Trainer, Author, Editor, Landscape Architect, Exhibit Builder, and Package Designer.

CREATOR WORKPLACES
Consider workplaces where you can create and improve beauty and aesthetic qualities. Unstructured, flexible organizations that allow self-expression work best with your free-spirited nature. (vat seda küll ei ole. dääm. tegelen sellega:D)

Suggested Creator workplaces are advertising, public relations, and interior decorating firms; artistic studios, theaters and concert halls; institutions that teach crafts, universities, music, and dance schools. Other workplaces to consider are art institutes, museums, libraries, and galleries.

Mul on vaja suuurt õlleklaasi.

2010-03-24T16:43:00.001+02:00

Täpselt sellist nagu Hellas Hundis (sobib nii see, milles serveeritakse Kulda kui ka see, milles nisuõlut. Viimane isegi soositum). Eni aidea, kust ma seda saada võiksin? Tulemusliku vihje andjale 1 kullake;)

Miks mõned naised on vallalised:D

2010-03-24T10:53:00.002+02:00

Vana nali, aga hea siiski:D

See on tegelikult hea vastus Janek Mäggi väga julgele stereotüüpe kultiveerivale artiklile, kus teemask see, et naine peaks enne oma kodustatud isasele (soovitavalt tuleb kodustada kohe peale keskkooli) kümmekond last sünnitama ja siis alles mõtlema mingile haridusele vmt. Sest 30 aastane naine on lootusetult hiljaks jäänud. Igatahes. Seda kirjutist lugedes peab teda tunnustama - julge mees:D

Kah üks lootusetult hiljaks jäänu, kes sellest veel ebanormaalselt suurt rõõmu tunneb. Lisaks veel peesitab nende kolmandas aastakümnes meesolevuste tähelepanus ja ei kodusta kedagi. /kummardab ja lahkub lavalt:P

Maasikas ja Tartu

2010-03-20T23:47:00.002+02:00

Üle väga pika aja sai jälle tantsimas käidud. Tulemuseks on see, et täna pean küljele vaatamiseks keerama tervet keha:D St kael on nii valus. Aga oli ju vaja Rammsteini järgi rokkida. Ja ma arvan, et need kaks tundi, mis me seal vehkisime, olid väga hea trenni eest:)
Aga muidu on see klubi nagu klubi ikka - palju koledaid inimesi on end ilusaks joonud ja käituvad vastavalt. Ja naised olid enamasti sädelevates-sätendavates kleidikestes. Nagu oleks sattunud miskisse nõukaaegsesse restoraani. Aga meil oli täielikult ükskõik. Me läksime tantsima. Ja tantsisimegi:)
Motomessil jäi seekord käimata....
Ja ikkagi - Tartu on Eesti mõnusaim linn.

Haljala vanasõna (uus)

2010-03-18T11:46:00.002+02:00

Kui lähed õhtul märgade juustega magama, siis hommikul on Valve Kirsipuu soeng garanteeritud.

Kirg ja rahvused

2010-03-14T00:32:00.003+02:00

Täna, kui ma olin järjekordselt sibula tõttu suuri soolaseid pisaraid valanud, tuli meelde, et ühes portaalis kiideti just Peipsiääre sibulaid. Et paneb nutma. No ja siis ma leidsin, et eestlased suhtuvad toitu äärmiselt kirglikult. Samaaegselt on meie idanaabrid armastuse osas sama kirglikud (kes peksab, see armastab jmt:P). Et siis meie hindame sibula headust selle järgi, et see paneb nutma ja nemad armastust sellest saadava valu järgi. Miks peab kõik valu/pisarate jmt seotud olema? Ei oska teisiti hinnata? Hmmm.... ilmselt ründavad mind sellised mõtted peale lühikest ööund ja pikka sõitu. Mdx, Tartus oli räigelt külm hommikul.

Ahjaa. Eesti Laulu konkursil oli parimateks paladeks need laulud, mis osalesid teisel võistlusel nimega "Tahan saada Eurovisjoonile, muidu suren 2010". ;) Üks minu lemmikutest peitub selle lingi taga.

Püha Graal, uni ja lilled

2010-03-10T14:24:00.003+02:00

Ja vaatamata sellele, et eile oli nõukaaegse igandina kena püha paljudele meestele (et naiste terviseks pisuke naps teha), oli nii pagana armas lilli saada. Üks väga vana sõber lihtsalt ütles, et kobi, vanamoor, nüüd alla, ma tahan Sulle miskit anda. Ja see pani särama. Ilus kimp päikesekollaseid tulpe (nelkide puhul ma ilmselt nii ei säraks. Ääremärkusena lisaks: isa, kes soovis mulle ka eile hääd naistepäeva, küsis mu lemmiklillede kohta (taas!) ning kuuldes minu suhtumist nelkidesse, leidis, et me oleme ikka sugulased küll:D). Nii lihtne, pisike asi ja tegi südame soojaks! Ja nagu Sipsik millalgi mainis - pani mõtlema, et peaks ise ka pisikeste asjadega inimesi üllatama. Positiivsetega. Teeb päeva ilusaks:) Siiani on hea tunne.

Nõut for joorself: Ööuni on tähtis. Ja kui mitu ööd järjepanu on lühikesed, on tasakaaluhäired hiljem garanteeritud. Keskendumisvõimest ma ei räägigi.

Üritan sellises taskaalutuses mõista üht analüüsi Ameerika Majanduse Ülevaate (tõlge: The American Economic Review) nimelises ajakirjas. Kirjutatakse sellest, kuidas president Franklin Delano Roosevelt USA majanduse peale Suurt Depressiooni taas jalule aitas. Et siis vaja on radikaalseid reforme. Ta purustas tollal nii levinud uskumused majanduse toimimise kohta. Nimelt näitasid tema reformid, et eelarve ei pea olema tasakaalus; et valitsuse osa majanduses ei pea olema väga väike ja et dollar ei pea olema seotud kullaga. Kogu selle uskumuste purustamisega taastas ta majandusagentide usu tulevikku. Seega usk on põhiline. Ootused. Majandusteaduse Püha Graal. Algus on igatahes paljutõotav. Nüüd jõuan kohe teise mind huvitava asjani - DSGE. Aga selle mõistmine võtab aega...

Motomeeste naistepäevatervitus:D

2010-03-08T12:06:00.002+02:00

väsinud

2010-03-07T23:11:00.003+02:00

lihtsalt väsinud. Aga puhkus sai just otsa. Palun veel. Töö hakkab elu segama juba.

Olen ka popp ja noortepärane

2010-03-04T22:20:00.001+02:00

Ja muutsin ka blogi kujundust. Noor ja andekas tegelane andis vihje kuidas. Proovisin ka. Täitsa võimalik. Isegi mina saan hakkama:P Asi hakkab mind huvitama....